Kuidas pasatskipargis vesti vikist kulpi virutati

Sigade pidamine oli tulus eeskätt selle pärast, et (praeguse) Jakobsoni tänava pärmivabrikust ehk kohalikus keeles köstivabrikust sai odavalt või päris ilma rahata praagat.

Aguli tõmbenumber oli aga Härjapea jõe kaldal vastu Vana-Kaarli kalmistut Tiigiveski juures paiknev pasatskipark. Praeguse Kalevi spordihalli asemel olnud veskijärvel sai toona päris pikalt lootsikuga sõita ja seal oli ka kalameestele paradiis. Agulirahva armukohtumised peeti samuti sealses pargivilus.

Kuid pasatskipark sai oma nime ikka pisipättidest ehk kohalikus keeles luft-tsunft-kompaniist. Oli neid seal mitut sorti. Peamiselt ikka tasku- ja korterivargad ehk kulbivirutajad. Kes spetsialiseerus põuetaskule – kohalikus keeles vesti viki, kes keldrile – püksitaskule.

Mõni ei kohkunud tagasi isegi tondi tegemisest ehk siis käis öösel toas vargil, kui pererahvas magas. Pasatskitel oli raha küll ja seetõttu saalis pargis hulk kergete elukommetega naisi. Muretu rahvas olid need pasatskid. Heitsid nalja isegi hotelli Pea Kinni ehk vangla üle.