Nancy: ei pea olema vaid üks hobi, kirg ja kutsumus!

90ndad on nüüdseks juba retro hoolimata sellest, et nendest pole sugugi nii palju aastaid möödas. Ajaloo iluna on ometi meil kõigil, nii noortel kui ka vanadel, mällu kinnistunud mõningad artistid, kes tol kümnendil kodumaist muusikataevast vallutasid ja sinna säravate tähtedena püsima jäid.

“Päkapikudisko” on mõiste, mida paljud selle aja muusika kohta ütlevad, kes vihkamise ja kes armasusega. 2 Quick Start, Best B4, Tiiu, Code One on artistid, keda kindlasti ei unustata. Sellel perioodil orbiidile lennanuid oli palju, kuid vähesed neist artistidest on laval ka praegu. Elu on teinud oma korrektuurid ja inimesed oma valikud.

Üks püsima jääjaid on aga omaaegne superstaar ja paljude poiste unistus Nancy Himma. Nancy on esinenud ja esineb laval ikka veel. Oma kunagiste ülesastumiste kohta on Nancy öelnud ja kinnitab ka nüüd, et pole olemas midagi sellist, mis on või oli hea ja halb. Tuleb elada hetkes, seda nautida ja mitte kahetseda.

Ta tunnistab, et praegu on üks põnevamaid aegu tema elus, sest ta näeb ja avastab enda ümber nii palju uut. “Arusaamiste aeg, kus mõistad, et paljud siiani loodud tõekspidamised ei ole üldse tähtsad ning elus on hoopis teised väärtushinnangud,” on Nancy öelnud oma varasemas intervjuus ajakirjale Naised. Ka nüüd teatab Nancy endale omase südika otsekohesusega, et on praegu endaga täiesti rahul, seda nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Kerge lavanärv on endiselt

Hoolimata sellest, et suur osa ajast kuulub endisel popdiival praegu just hobuste eest hoolitsemisele ja nendega seotud tegemistele, jõuab ja tahab ta endiselt ka laulda. Nancy aitab kuus päeva nädalas oma tütart Anna-Liisi, kes on ratsutamises koolisõitja ja tegeleb sporthobustega. “Ma aitan teda kõiges, alates sponsorite ja rahastamise otsimisest kuni koos spordi tegemiseni välja, sest mu tütar on ratsutamises võistlussportlane,” selgitab Nancy. See kõik võtab suure osa tema ajast. “Enamiku nädalast, üks päev on ka puhkamiseks.”

Nancy on varasemalt öelnud, et need ajad, kus ta pärast öist esinemist mõnes ööklubis või suurel laval ja sellele järgnenud mõnetunnist und kohe hobuse selga läks ja võistlema hakkas, on möödas. Nüüd keskendub ta muule, ennekõike oma elule. “Ma ei ratsuta enam ise, pole seda juba kümme aastat teinud, aga olen selles teemas tänu tütrele siiski väga sees,” rõhutab naine suksude tähtsust oma elus.

Oma peatset ülesastumist festivalil “Back to the 90’s”  ootab Nancy väga, sest suured lavad on emalt Els Himmalt päritud lauljageeniga naisele endiselt kutsuvad ja põnevad. “Muusika on endiselt väga oluline osa mu elust,” kinnitab naine. Ta lisab, et eelmisel aastal suurel laval üles astudes oli kerge lavanärv siiski sees, kuigi laval on oldud juba kaua aastaid. “See tunne lausa halvab mind, aga mõnus on ka,” naerab ta.

Retroteema kohta ütleb Nancy konkreetselt: “Ma ei vaeva oma pead igasuguste mõttetute asjadega, minu jaoks oli see muusika oluline ja on nüüdki. Kui keegi seda retroks peab, siis lasku käia. Mina teen seda, mis minule meeldib, ja ongi kõik!”

Minevikku ma ei unusta

Nancy on kindel, et ei hakka kunagi häbenema ega püüa unustada seda, mida ta 90ndatel tegi, see on oluline osa tema elust. “Mul on hea meel, et elu on minu teele muusika toonud, ma ei häbene seda üldse. Minu jaoks oli see äärmiselt lõbus, põnev ja meeldejääv aeg. Sama võin öelda ka praeguse aja ja tegemiste kohta. Miks peaks üldse midagi häbenema? Miks peaks pea liiva alla peitma ja ütlema, et ma pole teinud? See oli selline aeg ja mis siis, see oli tõesti tore.” Samas ei mõista ta hukka artiste, kes selle episoodi, mis seotud üheksakümnendate muusikaga, hea meelega oma elust kustutaksid.

Ometi ütleb Nancy, et ainult muusikaga ta tegeleda ei taha. “Mul pole niinimetatud põhitööd kunagi olnud, aga ainult muusika mu elu ka ei täidaks, vaja on ikka veel midagi.” Ta jätkab: “Ma ei taha päris kindlasti ainult laulmisele keskenduda, ma ei arva, et peab olema ainult üks hobi, üks kirg, üks kutsumus. Inimene peab tegema seda, mis talle meeldib, ja minule meeldivad ausalt mitmed asjad.” Ta lõpetab teema kiirelt ja kindlalt: hetkel on tema jaoks hobused ja laulmine ning midagi enamat ta juurde ei vaja. “See on kõik, see täidab mu hinge igapäevaselt rõõmu ja heaoluga ning see ongi olulisim asi, mida ma tegelikult vajan. Usun, et kõigi inimestega on päriselus nii, et nad ju tõesti tahavad teha seda, mis neile meeldib ja tuju rõõmsaks teeb, rääkigu nad, mida tahavad.”

Ma pole lavale ohvreid toonud

Mis saaks siis, kui Nancy oleks praegu alguses ja võiks kõike oma elus uuesti alustada? Kas ta muudaks oma elus midagi ja teeks midagi teisiti? Siinkohal Nancy isegi ei mõtle, vaid vastab koheselt, et ta ei usu. “Ma ilmselt ei teeks midagi teisiti, nagu ma ütlesin, ma ei kahetse mitte midagi ja miks ma peaks siis teisiti elama. Ma teeks ka teisel võimalusel kõik nii, nagu tegin nüüd. Samas ei ole sel mingit tähtsust,” ütleb nii oma glamuursete suhete kui ka eriliste pulmadega seltskonnas kunagi kõneainet andnud naine kindlalt.

Oma lavakarjäärile pole Nancy enda sõnul midagi ohvriks toonud. See küsimus ajab ta isegi naerma. “See on taas asi, millest ma aru ei saa, aga alati on inimestel valikuvõimalus. Kuidas saab rääkida siinkohal mingist ohvrist või ohvri toomisest? Ma arvan, et ma ei liialda, aga karjääri seisukohalt pole mingit ohvrit olemas, alati saab valida.”

Kui mõelda perele ja lastele ning tuua näitena, et mis siis, kui peres oleks rohkem lapsi, ütleb Nancy naljatades: “Oh mu jumal, ei!” Nancyl on üks täisealine tütar Anna-Liis ja poeg Mihkel.

Ta ütleb taas tõsiselt, et tegelikult elab iga inimene oma elu teadlikult, miks peaks midagi üldse kahetsema, kui alati on võimalik valida ja otsustada, ükski asi ei juhtu ju iseenesest ja asjad lähevad täpselt nii, nagu peab. “Sel tagantjärele targutamisel ei ole ju mingit tulu. Mina ütlen küll, et minu möödunud elu on olnud äärmiselt tore ja mulle on see kõik väga meeldinud, mida ma teinud olen.”

Nancy meenutab rõõmsalt ja sugugi mitte nostalgiliselt oma vanu laval käimise aegu. “Kõik muutub ja ikka on tagasi mõeldes natuke naljakas vaadata seda, mis ma tegin, aga samas on tore ka. Ma ei vaata, et issand kui kole kostüüm või midagi säärast, see oli lihtsalt selline aeg ja nüüd on teine aeg.”

Paljude artistide ette kerkib sageli mingil hetkel küsimus, miks nad seda teevad. Nancy jääb selle peale tasaseks ja ütleb siis: “Laulan sellepärast, et pakutakse, järelikult olen ma endiselt inimestel meeles, järelikult on mind neile vaja, aga see pole esmane. Ma ei paneks küll asju sellisel kujul järjekorda, mis on number üks ja mis on number kaks. Minuga on nii, et kord domineerib üks ja siis teine, asjad ja teemad vahelduvad, hetkel ei ole muusika minu jaoks lihtsalt esikohal. Praegu on lihtsalt kõik muu olulisem ja ausalt, esmatähtis on siiski lihtsalt elada ja rõõmu tunda.”