Ines Karu: kaheksa aastat suhet andis julguse abielluda

Kas üldse ongi õige märkida Inese eesnime järele Karu või tuleks juba kirjutada abiellumisega saadud uus perekonnanimi? Praktilise naisena on Inesel arukas vastus valmis: “Ines Karu on endiselt minu esinejanimi, seda võib kasutada.”

Kuid juba mitu nädalat kannab värske abielunaine nime Ines Karu-Salo. See on aga nii uus, et ta pole veel dokumentegi ümber vormistada jõudnud. Ines jutustab, et kuigi teda on tantsuõpetajana oktoobris Kreekasse rahvusvahelisele festivalile kutsutud, on see sõit hetkel veel küsimärgi all. “Et lennupiletid ära vormistada saaksin, pean enne nimevahetusega lõpule jõudma. Teen seda kohe, kui Inglismaalt naasen,” ütleb naine, kes viibib hetkel saareriigis ettevõtte Mothercare – firma, mille tegemiste eest Ines Baltikumis hoolitseb – ülemaailmsel turunduskonverentsil.

Töisele, eduperekonnas kasvanud Inesele tähendab abielu ometi suurimat pühendumist, mil naine ja mees väljendavad soovi teineteisega koos ühist elu rajada. “Üksteist piiritult armastada, austada ja toetada,” püüab Ines kokku võtta abielu tähendust tema jaoks. Jääb hetkeks mõttesse, et leida õigeid sõnu, kuid loobub säravalt naeratades. “See on kõik selline suur, ilus ja armas tunne,” resümeerib värske abielunaine lihtsalt.

Pulmareisilt tagasi otse tööle

Kuigi abielludes muutus Inese perekonnanimi, leiab naine, et hetkel tema juures midagi muud teistmoodi veel ei ole. “Natuke vähe aega on veel abiellumisest mööda läinud,” ütleb ta. Ines ja tema praegune abikaasa on paar juba koolipõlvest, seega tunnevad nad teineteist ilmselgelt läbi ja lõhki. Nende suhe on vastu pidanud kõigile noorustuhinatele, Inese kroonimisele Eesti seksikaimaks naiseks ja tema tõusule ihaldatuimaks pruudiks tänu isa Armin Karu pikaajalisele troonimisele Eesti majandusedetabelite tipus. Olla ühtaegu imekaunis, kuulus ja rikas ning käia koolist saati vaid ühe noormehega, kellega lõpuks ka abiellud, ei kõla just traditsioonilise Hollywoodi filmidest nähtud suhteloona.

Noorpaar ise oma suhtelugu mingiks imelooks ei pea. Nad tulid just tagasi pulmareisilt Kreeta saarelt, mis pole ju samuti maailma kõige eksootilisem ega luksuslikum koht, kuhu võiks elu romantilisimat nädalat nautima minna need, kel raha ei sea elukorraldusele mingeid piiranguid. Vastupidi – nii Inesel kui ka Martinil on olnud kibekiired puhkusejärgsed päevad töörindel.

Inesel on korraga käsil mitu-mitu ettevõtmist, kuid kes teeb, see jõuab. Nii tegeleb naine ülemaailmselt tuntud ettevõtete Mothercare ja ELC toodete müügiga, planeerides parasjagu kuuenda kaupluse avamist Baltikumis. Samal ajal juhib ta oma tantsustuudiot ja -agentuuri InesDance. Uuel hooajal saab seal õppida mitut tantsustiili, nagu Zumba, Polüneesia tants, traditsiooniline kõhutants ja hiphop-kõhutants. Ise juhendab Ines trenne edasijõudnute kõhutantsu ja Polüneesia tantsu harrastajatele ja tantsijatele. Aega tuleb leida ka esinemisteks, programmide ja koreograafia mõtlemiseks, idamaise tantsu ürituste ja festivalide korraldamiseks ning iseenda arendamiseks. Kõrvaltvaataja arvates ülimalt rohkete töökohustuste kõrvalt jääb aga Inesel enda sõnul varasemast rohkem aega ka lihtsalt olla. “Paar aastat tagasi, kui ma esimest hooaega alustasin, andsin nädalas 11 tundi ja vot siis ei jäänud endale absoluutselt aega. Lõpetad õhtul tööpäeva ära, lähed annad kaks-kolm tundi järjest trenne. Siis jõuad õhtul koju ja sul ei ole reaalselt energiat, et süüagi teha,” kirjeldab Ines, et õppis sellest kiirest ajast tegemisi rohkem ka oma abilistele jagama.

Koos Londonisse õppima

Ettevõtlikul ja aktiivsel Inesel on kõikide töiste tegemiste kõrval aega ka koolis käia.

“Hetkel on käsil magister rahvusvahelise ärijuhtimise turunduse suunal,” ütleb Ines uhkelt, olles pidanud pärast bakalaureusekraadi omandamist samal erialal paar aastat õppimises pausi. “Meil oli käsil hoogne laienemine ja otsustasin pausi teha. Pühendasin ennast ainult tööle. Siis avasin ka tantsustuudio. Läks paar aastat mööda, tuli masu, naasesin magistrisse. Hetkel võtan töö kõrvalt aineid rahulikus tempos ja püüan ka varasemat töökogemust ainepunktideks ümber vormistada,” kirjeldab ta.  

Inesel plaanib tulevikus minna edasi õppima ka välismaale. Juba pikemat aega mõlguvad naise mõtted Suurbritannia suunas. “Head ülikoolid nõuavad jällegi väga suurt raha, aga ma vaikselt ikka püüan sinnapoole,” mõtiskleb Ines kahe jalaga maa peale jäädes.

Kui Londonisse minnakse, siis ikka koos abikaasaga, kel on samuti Suurbritanniaga juba oma äri seotud. “Arvan, et pikad distantsisuhted ei saa väga kaua vastu pidada. Edasiõppimise soov on aga meil mõlemal.”

Välismaalt plaanib Ines kindlasti tagasi kodumaale naasta. “Me oleme väga patriootlikud inimesed ja kui me sinna läheme, siis ikkagi enda arendamise, kontaktide ja kogemuse eesmärgil. Me armastame Eestimaad ja see on koht, kuhu me soovime kindlasti tagasi tulla. Et Eesti arengule kaasa aidata ja ise nii palju omalt poolt ära teha, kui võimalik.”

Hirm kihlumise ees

20. augustil imekaunis Taagepera lossis Valgamaal teineteisele truudust vandunud Ines ja Martin olid enne seda paar juba kaheksa aastat. Naise sõnul kulus aeg selleks, et teineteist tundma õppida. “Abiellumine ei olnud kindlasti meie jaoks emotsiooni ajel tehtud otsus, vaid vägagi läbi mõeldud. Ühel hetkel tundsime, et nüüd on õige aeg, me soovime edasi liikuda ja tulevikus koos pere luua,” kirjeldab Ines, miks kooselu asemel otsustati lõpuks abiellumise kasuks.

“Me kasvasime kokku, õppisime üksteist tundma ja mõistsime, et oleme teineteise jaoks õiged. Ma ei usu, et sellisele tundele saab jõuda lühikese ajaga. Kõige paremini õpib teineteist tundma kooselu kaudu. Väga olulisel kohal on teineteise austamine, armastusest üksi ei piisa. Vajalik on näha, kas suudetakse koos ühiste eesmärkide poole liikuda nii, et armastus süveneb ja mida aeg edasi, seda rohkem hoitakse ka kokku.”

Ines usub, et noortel inimestel on täiesti normaalne abiellumise ees veidi hirmu tunda,  ning tunnistab, et paar aastat enne kihlumist oli ka temal kerge hirm põues. Kuid hiljem hirm kadus. “Me ootasime suhtega nii kaua, kuni tõesti tundsime, et abiellumine on õige samm, meie suur soov. Inimene peakski laskma suhtel liikuda rahulikus tempos, ilma liigsete mõjutusteta, kuni ta tunneb, et teab, mida teha tahab. Ei tasu asju üle mõelda, ühel hetkel sa tead, mis on sinu jaoks õige. Õpi enne iseennast ja armastatut tundma,” kõneleb Ineses hämmastavalt küps elukogemus.

Värske abielunaise sõnul on talle abielu puhul eeskujuks olnud ka tema vanemad  Armin ja Kaia Karu. “Ma olen õnnelik, et nii mu vanemad kui ka Martini vanemad on ilusasti koos. Kindlasti mõjutab lapsevanemate elustiil suuremal või väiksemal määral ka lapsi, nende unistusi ja maailmavaadet. Samas on lõppude lõpuks kõige olulisem iseennast tunda, edusse uskuda ja julgeda oma õnne nimel samm astuda,” lisab ta.

Suhtes tuleb pingutada

Inese jaoks on abielus, üldse kahe inimese suhtes kaks olulist komponenti, milleta suhe ei toimi ja armastus ei püsi: hoolimine ja austamine. Samamoodi tuleb ka ühiselt pingutada. “Kaheksa koosoldud aasta jooksul oleme ka meie pidanud pingutama − vahel rohkem, vahel vähem. Ilma hoolimise ja austuseta ei oleks me siin, kus täna oleme,” ütleb Ines.

“Kui su kõrval on inimene, kes sind tõeliselt õnnelikuks teeb ja kellega koos tahad ühist elu rajada, kelleta ei kujuta oma elu enam ettegi, siis on see pingutus kindlasti seda vaeva väärt,” kinnitab naine.

Inese sõnul ei hirmuta teda noore abielunaisena päris tihti ilmuvad uudised kellegi järjekordsest lahutusest või suhte purunemisest. “Usun, et asi on väga palju iseenda ja partneri tundmises, üksteise aktsepteerimises, mõistmises, hoolimises ja austamises jpm. Muidugi ei ole võimalik kõike elus ette näha, kuid jälgides eespool nimetatut ning püüdes mitte unustada, kui tähtis inimene enda kõrval on, usun, et suhe võib õnnestuda,” ütleb Ines.

“Nagu me kõik, olen ka mina minevikus haiget saanud, tänu sellele hindan tänast suhet palju rohkem. Mõnel raskel hetkel mõtlen, kuhu ma kindlasti jõuda ei taha – see aitab keerulisi hetki kergemini ületada ja õiges suunas edasi liikuda.” räägib Ines. “Samas tean, et vajan armsa inimese tuge, armastust ja hoolt. See on õige, nii peabki olema.”

Ines peab end mõõdukaks traditsioonide austajaks ning usub, et pere loomisele, mis tema nägemuses tähendab ennekõike ühiste laste sündi, võiks eelneda abielu. “Abielu näitab ära, kas mees ja naine on valmis võtma vastutust perekonna ees. Soovime ju, et nii iseenda kui ka laste elu oleks õnnelik, püsiv ja turvaline. Kui inimesed peret luua ehk koos lapsi saada ei soovi, milleks siis üldse abielluda? Õnnelikult koos saab olla ka ilma abieluta,” arvab ta.

Liiguvad ühes suunas

Toimivas suhtes peavad Inese meelest partnerid ühiselt otsuseid vastu võtma. “Ei saa üksteist sundida tegema midagi, mida ei taha,” kõlab naise hääles veendumus. “See peab olema ühine otsus, siis saab koos edasi minna. Võib-olla peab ühel hetkel millestki loobuma, aga teisel hetkel tuleb jälle teine pool sulle vastu.”

Naine usub, et palju oleneb ka suhtest ja üksteise mõistmisest. “Kui sa oled leidnud enda kõrvale inimese, kes aktsepteerib sind sellisena, nagu sa oled, siis on kõik õige,”  ütleb Inese ja lisab, et temal abikaasaga on just selline suhe. “Meie oleme väga kokku kasvanud ja harmoonilised. Olen väga õnnelik.”

Ines tunnistab, et koos abikaasaga unistatakse vargsi oma tulevikust umbes 20 aasta pärast. “Pingutame ühise tuleviku nimel. Oleme mõlemad suhteliselt ambitsioonikad ja tahame väga palju teha. See hoiab meid koos. Me liigume ühes suunas. Siis saab meil ilus tulevik olema,” usub noor abielunaine.