Robert aitab inimesel endal leida tervenemise tee

Kui Robertilt küsida, kelleks ta ennast ise nimetab – kas tervendajaks, ravitsejaks, šamaaniks või sensitiiviks –, vastab ta, et peab ennast hoopis mõistjaks. Tema enda enesearengu teekond on kulgenud läbi erinevate mõistmiste. “Alustasin uudishimust 1980. aastate keskel, kui informatsioon pääses kõikjal lahti – igasugused raamatud hakkasid tulema ja igasugused gastrolörid-lektorid korraldasid loenguid. Raamatute lugemine ja seminaride külastamine tõi mind esoteerikani, mille vastu oli mul huvi juba alateadlikult olemas.”

1990. aastatel tutvus Robert põhjalikumalt härraga Ukrainast, kelle abil õppis tundma energiate mõju organismidele, tšakrate seoseid kehaga ja meridiaanide mängu. Tasapisi hakkasid inimesed temalt küsima nõu ja abi. Robert püüdis leida vastuseid ja selle kaudu hakkas tulema arusaamine inimese olemusest sügavamalt.

“Abiotsijate küsimused tõid esile selle, mida ma mõistsin alateadvuse kaudu, ning endalegi oli üllatus, et oskan nendele küsimustele vastata,” meenutab Robert. “Alguses tegelesin väljade kompamisega, nii avanes mulle tunnetuslik maailm rohkem ja rohkem. Mind hakati kutsuma loengutele, kus oli hea võimalus avardada oma kogemuslikkust veelgi.”

Aasta oli 1993. Robertist kujunes aitaja, kelle juures ulatus vastuvõtuaja järjekord nädalaid ette. “Hädad, millega tuldi, olid ühesugused – valutab siit, valutab sealt,” jutustab mees. “Kuna tšakrate mäng hakkas mulle selginema, aitas see mõista inimese olemust. Kasvas käe tundlikkus, sain kobada biovälju põhjalikumalt.”

Bioväljade kaudu hakkas mees tajuma inimese mõtete kokkujooksu. “Hakkasin lahti rääkima nende kokkujooksu põhjust. Kui inimene kuulas, hakkas analüüsima, pääses ta kokkujooksust välja ja tema tervis taastus,” jutustab Robert. “Mulle väideti, et terveks tegin mina! Mina ütlesin küll vastu, et ei teinud mina, vaid nemad ise. Need inimesed, kes suutsid tulla minu jutuga kaasa, aitasid ise enda tervenemisele kaasa.”

1990. aastatel oli tervendamise-mõistmise kunst veel uudisasi. Rahvast jooksis tervendajate juurde lausa tormi. “Ajapikku küllastuti, kuna see asi ei olnud enam uudis ja enamik vajus oma tavalistesse igapäevastesse rööbastesse. Praegu pole enam mingit järjekorda panekut, vaid ainult sobiva aja kokkuleppimine,” kõneleb mees kahetsustundeta.

Robert kohtub meelsasti inimestega, kes otsivad abi tervise- ja eluprobleemidele. Ta teeb tervendusi meili ja telefoni teel, jagab mõistmist ja esoteerilisi saladusi. “Esoteerika on põhiliselt see, mida tavainimene ei tea, ehk salateadus,” selgitab teadjamees. “Ajapikku, just tänu salateaduse mõistmisele, sain aidata inimestel ummikseisust välja tulla.”

Soodustav faktor, mille tõttu inimene ummikusse jookseb, on väljakujunenud tavad, kombed ja reeglid, usub Robert. Kui need tavad-kombed-reeglid piiravad igast küljest, siis ongi inimene ummikus. Kuid nagu rahvakeeli öeldakse: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Robert usub, et just mõistmine aitab leida väljapääsu võimatust olukorrast.

“Paraku on inimese mõistmine piirdunud vaid teadmistega. Kui ta midagi teab, siis ütleb, et ta mõistab, aga kui olukord on ummikseisus, siis teadmised sellest välja ei aita,”  teab mees oma kogemusest.

Tegelikkuses inimene kardab mõistmist, usub teadjamees, sest inimene ei taha olla teistsugune kui teised, seepärast võtab omaks need teadmised, mis on kõigil. “Rõhutangi, et tutvu kõigega, aga ära midagi omaks võta. Vaid nii areneb mõistmine. See on ainuke edasimineku võimalus.”

“Suutlikkus orienteeruda asjade vahel! Kui inimesel on raske uinuda, on unehäired, siis ta rabeleb emotsionaalsete teadmiste vahel, mis on elu jooksul hinge kogunenud. Kuna hing ei suuda öisel ajal maha rahuneda, ei saa ka uinuda – söödab aina mõistusesse probleeme, millele pole lahendust leidnud. Tavad, kombed, reeglid ei luba teha elu analüüsi, sest kõik elavad niimoodi. “Ma tahan ka nagu teised, miks ma ei saa” – see ongi hinge möllamine, mis kerib emotsioone üles. Mõistus tahaks magada, tahaks rahuneda, aga hing ei lase mõistusel uinuda.”

Tänapäeva inimese olekut iseloomustab suutmatus ja jõuetus. “Kõik on kirev ja pealtnäha külluslik – kuid väga petlik, sest see on kättesaadav vaid väikesele protsendile inimkonnast. Masu tuleneb sellest, et enamus ei ole suuteline elama neis tingimustes, mida loob vähemus.”

Masust väljapääsu näeb Robert inimeste suutlikkuses end ümber häälestada. “Meie kõige suurem vara on võimalus olla selles kehas,” usub mees. “Vaim avaldub keha vahendusel siia ilma.”

Robert on aru saanud, et haigused ja probleemid tekivad suutmatusest toimuvas ümber orienteeruda. Maailm avaldub igaühele endakohaselt. “Tavad, kombed, reeglid tingivad orienteerumist avaldunud võimalustes vaid nii, nagu on üldtunnustatud – inimese individuaalse valmidusega enamasti ei arvesta.”

Robert on oma elu jooksul pannud tähele, et nii ühed kui ka teised märgid näitasid, et mõistmine, mis tema jaoks praegu avaldub, on ta paljude lugematute kehastuste kogemuslikkus. Ta usub, et kui eelmised kehastusi poleks, siis inimesed ei olekski inimkehas. “Vaimsuse kogemuslikkuse kõrgus määrab võimaluse, missuguse keha vahendusel siinses maailmas olla.”

Enne tervendajateed käimist oli Robert tööl elektrikuna. Ajast, mil ta käis inimeste kodudes elektririkkeid kõrvaldamas, kogunes hulganisti lugusid, kuidas tigedad ketikoerad leebusid ja võtsid teda sõbrana.

“Lähen kord kokku lepitud ajal kellegi poole, aga majas ei ole näha kedagi liikumas. Maja ümber kaks aeda, mis räägib, et seal on kuri koer. Kolistan väravaid – ei tule ühtki koera vastu. Selleks et majja pääseda, tuleb minna ümber maja. Alles teise nurga tagant tuleb suur hundikoer vastu. Sirutan oma käe temale nina alla ja küsin koeralt: kus su pererahvas on? Lähme, vaatame!” jutustab Robert.

Roberti küsimuse peale pööras koer vaikselt ringi ja kõndis temaga trepini. Robert andis kella. Perenaine tuli uksele, näost kaame. “Küsis minult, kuidas sain siia tulla. Koer ei salli võõraid ja mina tulin ukseni välja!” Teisel korral oli koer toas ja kui peremees mulle ukse avas, tormas koer minu poole, hüppas esikäppadega mu õlgadele ja limpsas üle näo – sõber tuli! Muudkui nõudis, et mängiksin temaga, ega tahtnud lasta mul tööd teha.”

Ka Roberti unenägudes on omajagu müstikat. “Kunagi unes viibisin mingil loengul, ärkasin ega mäletanud midagi. Nüüd toimuvad unes taas loengud, kuid seekord räägin seal seda, mida räägin rahvale ilmsi. Müstika on selles, et tollal viibisin unes iseenda praegustel loengutel,” on mees nüüdseks mõistnud.

Vaimsete võimete arendamiseks ei tee Robert ühtegi riitust. Riitused ei ole tema sõnul alati vajalikud. “Kui on olemas mõistmine, siis miks on vaja riitustega tegeleda,” on teadja kogenud. “Pendelgi oli mul vaid alguses. Käe tundlikkus hakkas ajapikku tõusma – selle abil sain laiemalt mõista, sest käe tajumine on ruumiline, aga pendel suudab vastata vaid jah või ei, kuid seda on inimese aitamiseks liiga vähe.”

Kui Robert kedagi parajasti aitab, voolab sellele inimesele ainuomane informatsioon.

Info tuleb vaid siis, kui inimene esitab küsimuse. “Mul hakkab sisemuses kerkima soov talle midagi öelda,” kirjeldab Robert. “Teksti rääkimise aegu seda aina lisandub ja lisandub. Mingit ettevalmistamist mul selleks ei ole.”

Aastaid tagasi oli üks vanaproua voodi külge aheldatud. “Meditsiin ei suutnud temaga midagi peale hakata. Hakkasime telefonitsi vestlema – juhendasin, kuidas kuulata ja oma keha mõista. Mõne aja möödudes tõusis ta istukile. Juhendasin edasi, kuni ta hakkas voodi ümber kõndima, edasi mööda tuba liikuma. Soovitasin võtta kas või harjavarre toeks, et oleks kergem liikuda. Tema vastas, et tema au ei luba midagi kätte võtta. Praegu kõnnib ta ringi ja toimetab vabalt. Kui tal on vahetevahel probleeme, siis helistab ja asjad saavad jälle joonde.”

Mõnekuuse lapsega oli Robertil tore kogemus. “Lapsel oli juba sünnist üks silm kõõrdi – silm vahtis ninajuure peale. Käidi arstide juures, kes konstateerisid, et laps jääbki kõõrsilmseks. Vanemad otsisid mind üles, saime kokku ja vestluse käigus rääkisin ainult emaga. Vestluse lõpus vaatasid lapse mõlemad silmad otse. Kui vanemad hakkasid ära minema, last riidesse panema, kukkus kindakene varrukast välja. Lapse vigane silm volksas korraks ninajuure poole, aga läks kohe tagasi otseks.”

Teinegi näide lapse aitamisest. Arstid püüdsid ligi kolmeaastast ajukahjustusega last tugevate rahustitega ravida. Laps kängus. “Ema kutsus mind lapse juurde. Seal, ema vahendusel, tegelesin lapsega, kes hakkas peatselt virguma, ja kui neid nädala pärast uuesti külastasin, oli ta normaalse lapse kuju võtnud. Rohud olid vahetatud nõrgemate vastu. Kuna aitasin tema informatiivsust korrigeerida edaspidigi, hakkas keha taastuma. Praegu käib laps koolis ja õpib koos kõigiga.”

Inimeste seas levib müüt, et tervendaja, kes teeb imesid teistega, ei saa ennast tervendada. Robert väidab, et kui inimene usub, et ta ei saa, siis ta ka ei saa. “Mina olen ennast tervendanud radikuliidist, ja ainult läbi mõistmise. Käisin üheksa aastat järjest sanatooriumites, aga radikuliidist lahti ei saanud. Kui hakkasin tegelema esoteeriliste asjadega, oli paari aasta pärast mu enda üllatuseks see kadunud. Mõistmisega sain lahti probleemist, millest arstid mind välja aidata ei suutnud. Sellest, millised mõistmise potentsiaalid on inimeses ja millised potentsiaalid on keskkonnas ning kuidas need omavahel seonduvad, sõltub inimese tulevane olemine – tulevane tervis.”