Inimesed

Lagle Parek likvideerib Pirita kloostris minevikku 

5. mai 2011 10:50
Lagle ParekFoto: Daisy Lappard
Aprillis anti 70. avatakt matrooniikka jõudmiseks Lagle Parekile, naisele, kelle nimi ja tehtud teod avalikkusele üsnagi tuntud. Omaaegse kuulsaima naispoliitvangi elu on tõepoolest harvaesinevalt seiklusterohke. Paari sõnaga, pisut uljal-naerukil vii

Lagle põlvkond, kes suure sõja jalgu jäi, jagab pigem fatalistlikku maailmavaadet kui praegu trendikat ise-teen-aga-valikuid-ja-muudkui-kasvan-vaimselt-usku.


Lagle usub nüüd, tagantjärele, kui tal tõesti on juba võrdlusmaterjali ja ülevaatepunkte, et olulised sündmused ja inimesed on elus ette määratud. Aga selliseid on hästi vähe, need puudutavad üksikuid suurejoonelisi sündmusi ja ootamatuid pöördeid. Kui hästi järele mõelda, võiks inimelus lapsest peale toimuvat seostada ka esivanemate kordasaadetuga, esiemade-isade sund- ja vabade valikutega.


“Istudes vanaema kõrval küüditatute veoauto kastis, tajus laps põnevat sõitu seiklusse, tundmatusse, ja see, et ta nüüd kõigest juhtunust kui omapärasest elupeatükist võib jutustada, et ta kõigest tugevana väljus, kujunes tegelikult kõik tänu vanaemale,” on Lagle mõistnud.



Kangete ja iseseisvate naiste järeltulija


“Mu vanaema oli naine, keda daamilik hoiak ei jätnud üheski olukorras, ei katsetes teda alandada, ei ka siis, kui oli vaja kiiresti Siberi metsaande tundma õppida, et kevadel leiba laual hoida,” jutustab praegu Pirita kloostris päevi veetev Lagle. “Vanaema säilitas rahu, tundis inimesi, teadis, kelle puhul oli abi oma nõuetele kindlaks jäämisest, ning hindas õigesti olukordi, kus pidi end ise aitama. Kogu tema eluhoiak jäi ilmekaks eeskujuks, et olme ei tohi vaimseid väärtusi varju jätta.”


Mälestusteraamatu kirjutamisel tegeles Lagle esivanemate sugupuu uurimisega ja märkas huvitavat fakti: juba tema vanavanaemad, seejuures mitmest liinist, olid äärmiselt iseseisvad juba 20. sajandi alguses, kui mehe juurest äratulek polnud veel tavaline. Kui tema esiemadele ei sobinud mehega kooselu, võtsid nad lapsed ja alustasid iseseisvat elu, leidsid tööd, pingutasid ja koondasid isegi vahendeid lapsi suurkooli saata. Nii toimisid juba vanavanaema ja ka vanaisa ema.


“Minu ema Elsbet oli oma aja kohta ootamatult hea haridusega, arvestades vanaema üksiolekut ja et vanaisa uue perega olid kõik suhted külmutatud. Emagi oli väga iseseisev, isemeelne, no ja ega minugi puhul käbi kännust kaugele pole kukkunud. Ma olen ikka väga ise otsustav, mind võib painutada, aga mitte murda, ja kui painutus lahti lastakse, võtan ikka selle kuju, mis mulle omane,” jutustab Lagle, muie suunurgas.


“Sain selgeks, kust mul niisugune iseloomujoon pärit olnud. Suguvõsa teema on huvitav, kuid selle uurimist ma ei jätka. Saanud vastused oma küsimustele, panin selle akna minevikku jälle kinni tagasi.”



Asjadekirest prii


Nüüd piisab, et saanud teada mõnede hõimlaste nimed ja kohates nende nimeplaate Tallinna Metsakalmistul, peatub ta hetke kauem nende kääpa ees.


“Kogu aeg likvideerin minevikku, likvideerin asju. Elu käigus on asjadel ainukordne võime muudkui paljuneda ja koguneda,” jutustab Lagle. “Ma ei ole kunagi jaganud seda eestlasele nii igiomast omandirõõmu, mind omand kui niisugune pigem koormab. Tohutu püüdlemine selle poole, asjadekirg, veštšism, mida nii massiliselt ju kohtab, ajab mind tohutult naerma. Võib-olla tuleb see sellest, et mul pole olnud oma kodu, ehkki abielus olles elasime Lembituga ju oma 20 aastat samas korteris Tartus Tähe tänaval.”


Oma kunagisest abikaasast Lembitust pole vahepeal poliitiku- ja avaliku elu tegelase elu elanud naine eriti kunagi pikemalt rääkinud. Sel korral teeb ta erandi.


“Me olime väga erinevad, võib-olla see tõmbaski teineteisele ligi. Mees oli must kümme aastat vanem, tal olid tohutud teadmised ja tema hobi oli õppimine. Lembit õppis lugema inglise ja saksa keeles, mis oli siis, nõukogude ajal suur asi, ja muidugi jagas oma teadasaamisi sõprade ringis rõõmsalt, kuid sellega asi piirdus,” meenutab naine. “Ma võisin tema teadmisi imetleda. Sealjuures oli rabav kõige ettevõetu põhjani, detailne  selgeks tegemine. Näiteks töötas ta läbi mitmeköitelise saksa keeles ilmunud “Paavstide ajaloo”, mille Kalle Kasemaa talle mõningase hämmastusega köidehaaval lugeda tõi – see polnud ju Lembitu erialaga kuidagi seotud. Ta teadmistel polnud avalikku väljundit, tõtt öeldes ta ei otsinudki seda, talle piisas teadasaamise rõõmust, et siis asuda uue asja kallale.” Erialalt oli Lembit insener. Kuid see eriala polnud tema kirg, vaid leivateenimise vahend, usub Lagle. “Ta oli oma palgaga rahul, ja üldiselt me ju tulime välja ka.


Kõige rohkem meeldis talle voodis selili lugeda, midagi uut jälle välja “puurida”, ta oli küllalt kodune, mina jälle väga liikuv tüüp. Põhiline aga oli see, et meie väärtushinnangud langesid kokku,” leiab naine abielu head küljed ka tagantjärele üles.


“Ma usun küll, et vastanditel on väljavaateid teineteist täiendada, kuid abielus on kõige olulisem siiski õppida võtma teist nii, nagu teine on, ja teda sellisena tunnustada, siis kestab kooselu. Pole nii oluline, kes leiva lauale toob, kes on praktilisem ja kes vähem. Vaimses plaanis ja mu poliitilistes tegemistes toetas Lembit mind jäägitult, kuigi ise ei võtnud meie kodus koos käinud poliitilistest ettevõtmistest osa. Ta tundis, et ei sobi selleks, pealegi oli ta kindel, et ei tuleks toime poliitvangina, ei taluks vintsutusi, olukorda, kus peab ebameeldivate tüüpidega suhtlema ja pole raamatuvirna, mis huvi pakuks. Meil polnud sel teemal erimeelsusi, see oli tema vaba tahe.”



Mälestustega end toita ei armasta


Lagle mõtleb pisut ja arvab, et kõik mehed ta elus on olnud vaimselt tugevad. “Noh, kui ma nüüd hakkan võrdlema oma esimese silmarõõmuga Türi koolis, kui olime 14aastased, siis... Tead, minul on nüüd juba paljudest ammustest sündmustest meeles mitte sündmus ise, vaid hilisemad hinnangud ja mõtted sellest, n-ö mälestuste mälestused,” muutub hetkel nunnaelu elava naise ilme kuidagi hellaks. “Ma pean ütlema, et mina oma seitsmekümnendal eluaastal ei pea meesteteemat mitte kuidagi enam enda jaoks aktuaalseks, võib-olla mõni naine armastab end mälestustest toita, kuid mul on iga päev väga palju muudki teha. Tõesti on.”


Kunagi poliitvang, siis poliitik, kunagi abielunaine, siis kloostrielanik – mis toob naise ellu selliseid saatusepöördeid? “Poliitik, st mina elan kloostri ruumides, mitte klausuuris, juhin teie tähelepanu! Mul on siin oma tuba, voodi, teler, kapp – rohkem pole inimesele ju vaja,” selgitab Lagle oma elu praegust etappi. “Oma raamatukogu likvideerisin koos kõige muu “püha” omandiga, väärt raamatutest sai alus pandud kloostri raamatukogu uuele osakonnale, enamikule ent tellisin järele ühe tagastatud raamatute kaupmehe. Ütlesin, et vii kõik ära, ja kuigi ta kõike ei tahtnud, viis ta siiski vastutulelikult mu toa lagedaks, aitäh talle. Nii läksid ka serviisid ja riidekraam ja kõik muu. Siia võtsin kaasa ainult mõned mulle olulised asjad.”



Ettemääratus juhtis kloostrisse

Lagle tunnistab avalikult, et tema praegune staatus – olla küll kloostris, ent mitte nunn – ei olnud tema algsete plaanidega kooskõlas. Tegelikult soovis ta nunnaks saada.


“Õppisin ordu lingua franca’t itaalia keelt, valmistusin... Ainult birgitiinid ei olnud algusest peale sellest vaimustatud ja mina ise ei saanud kohe aru, miks,” tunnistab ta avameelselt. “Nüüd tean. Nunnaks saamise soov ja eluvalik langetatakse siiski nooremas eas, kus iseloom pole veel välja kujunenud, nii on õige. Sest antakse kolm olulist tõotust:


abielust loobumise tõotus, vaesusetõotus ja kuulekusetõotus. Just see viimane saab komistuskiviks, kui oled harjunud kriitiliselt hindama kõiki otsuseid, nii enda kui ka teiste omi. Isemeelsus, mis mulle, nagu välja selgitasin, on esiemadest juba sisse kasvatatud ja edasi antud, sai nüüd takistuseks. Muidugi sai ema Tekla sellest kohe aru, teadis.”


Sellest hoolimata on naine elanud viimastel aastatel kindlalt ja pidevalt kloostris. “Olen ju sellega seotud algusest peale.” Määravamaks sündmuseks tema viimases eluperioodis oli kohtumine Püha Brigitta ordu ülemabtissi ema Teklaga. See juhtus 1993. aastal, kui Lagle Parek oli veel siseminister. “See on just neid väheseid vääramatuid ettemääratusi eluteel,” usub Lagle kaljukindlalt. “Meie vahel tekkis algusest peale eriline side, vaimne ühtekuuluvus, kaunis armastus (ilma tänapäevase lisakiiksuta!). Mõnikord astuvad su ellu ootamatult pealtnäha täiesti võõrad inimesed, ja siis äkki on nad lähedasemad kui vanad sõbrad või veresugulased. Arvatavasti mõistab see, kes ise sarnast kogenud. Vaimselt toimus minu kasvamine kloostri juurde sealtpeale, aga muidugi aste-astmelt. Praktiliselt olen kogu aeg siin asju ajanud. Aga – nota bene – mitte kunagi palgal olnud, teen alati just nii palju, kui tahan ja jõuan.”


Laglele meeldivad hirmsasti kaardid, neid on ta tööruumi seinad täis. “Rändan mõttes mööda kaarte ja pea hakkab tööle,” jutustab naine oma praeguses elus olulistest asjadest. “Nimelt üheksandat korda Pühal Maal käies süvenes minus arusaam, et tänapäeval on ju raske eraldada, kas lähed palverännakule selleks, et otsida Jumalat või ennast. Ei peaks vist  üldse nii kaugele minema, Eestis on piisavalt selliseid paiku ja radu, mida mööda võiks olla iseeneses, vaikuses, pühaduses ja leida vastusi umbsetele küsimustele.”




REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee