Inimesed

Aarne Üksküla pojapojas iseennast ära ei tunne 

11. november 2010 11:41
Aarne ja Kristjan ÜkskülaFoto: Daisy Lappard
Eesti teatri üle aegade tippnäitleja Aarne-Mati Üksküla (73) ei olnud ülevoolavalt rõõmus, kui tema pojalapsed Kristjan Üksküla ja Sandra Üksküla-Uusberg otsustasid siduda oma elu teatriga. Enne pojapoeg Kristjani (23) lavastajadebüüti võib

“Teate, Kristjanil on laupäeval etendus Linnateatri Hobuveskis. Seal esietendub tema esimene suurem lavastus selles teatris, Max Frischi “Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Lähen kindlasti seda vaatama,” ütleb Aarne Üksküla väsinud, aga aimatavalt uhke hääl telefonis. Haruharva avalikkuses liikuv vanameister on nõus pojapoja edu nimel üle pika aja taas hetkeks varjust välja astuma.


Ülevoolavad epiteedid nagu grand old man, “elav legend” ja “meie teatri suurkuju” ei ole tunnustusena selle mehe kohta liialdavalt öeldud. Üksküla ise jääb kõige selle juures äärmiselt tagasihoidlikuks. Kõnekas on näiteks fakt, et teatrirahvas pole pidanud tema juubelipidustusi. Teatriringkondade esindajate sõnul olevat Üksküla lausa soovinud, et teda ei tuldaks tänama, ja keelanud ära igasugused traditsioonilised juubelitseremooniad.


Ta on teatanud, et ei näitle enam ja lahkub lavalt. Ta on ka öelnud, et näitlemine on sõltuvus, kuid aeg-ajalt võib teda ikka siin-seal mängimas kohata. Eelmisel aastal pälvis Aarne Üksküla riigi kultuuripreemia ja annetas suurema osa kingituseks saadud miljonist heategevuseks teatriveteranidele ja lastekodulastele. Imestajaile põhjendas mees, et temal ei ole seda enam vaja.



Ei pea õigeks hinnanguid anda



Pool tundi enne Kristjani lavastatud esietenduse algust ootab veidi närveeriv Aarne Üksküla oma lapselast Tallinna Linnateatri fuajees. Noor lavastaja saabub rutuga, kallistab vanaisa, ruttab siis trupi juurde tagasi. Täna on Kristjani jaoks õhtu, mis on verstapost tema algavale karjäärile teatris. Vaiksel sammul läheb talle järele vanaisa, kel 47 aasta jooksul seljataga üle 130 teatri- ja ekraanirolli.


Kui Kristjan ja Sandra lavakunstikooli sisse said, vastas Aarne Üksküla meediale kommentaariks vaid kaks lauset: “Mis siin rõõmustada. Väga kurb.” Ta ei peatu sel teemal praegugi pikalt. Kristjan, kes on alles esimest hooaega teatris tööl ja proovib enne suuremaid rollipakkumisi kätt hoopis lasvastajana, jääb sama napisõnaliseks nagu vanaisagi: “Küllap vanaisa teab, et see on keeruline elukutse.”


Teatripedagoog Aarne Üksküla kohta võiks arvata teisiti, aga Kristjani sõnul ei ole vanaisa olnud kunagi selline mees, kes tahab väga õpetada ja hinnanguid anda. “Temalt võib õppida ja olen seda ka palju teinud. Kui ma oma tööde kohta nõu küsin, jagab ta alati soovitusi ja kriitikat,” lausub Kristjan hiljem siiski varjamatu tunnustusega.




Vanaisa imelised joonistused



Vaatamata sellele, et Aarne Üksküla ise ei soovi, et teda avalikkuse ees kuidagi tänatakse või suurte auavaldustega meeles peetakse, hoolib isa ja vanaisa pere meelespidamisest väga. “Peresiseselt oleme alati isadepäeva tähistanud. Oleme Sandraga  teinud kaarte ja kingitusi,” reedab Kristjan Ükskülade ühe peretraditsiooni. “Eriti on mulle meelde jäänud need hetked vanaisaga, kui ma väikse poisina tema juures külas olles tahtsin  iga kord koos joonistada. Imetlesin nii väga oma vanaisa tehtud joonistusi.”


“Ma ei oska vastata,” ütleb Aarne Üksküla mõtlikult küsimuse peale, kui palju tunneb teatridünastia esiisa lastelastes praegu ära iseennast noorena. “Vähe. Teised ütlevad, et Kristjan on rohkem minu moodi. Ma ise seda küll ei märka. Ega ma seda oma pojaski eriti märka.” Poeg Sander abielust Siina Ükskülaga töötab Eesti Rahvusringhäälingus. Esietendusele mõeldes vanameister siiski leebub ja lisab lapselapse kohta. “Võib-olla Kristjanis midagi nagu meenub.”



Orvuna kasvanud



Erinevalt oma kolmest lapselapsest ei ole Aarne Üksküla oma vanaisasid näinud. “Vanaisa suri enne minu sündimist. Ema ja isa surid, kui ma olin seitsmeaastane,” kõneleb karmist lapsepõlvekogemusest välja tulnud mees. “Mäletan midagi, aga need on vaid mälupildid. Minu isa oli vedurijuht. Mäletan, kuidas ema tõi mind Rahumäe jaama, ise sõitis Järvele. Ootasin seal, kuni isa võttis mind Rahumäe jaamas veduri peale ja ema tuli mulle uuesti Järve jaama vastu. Ma mäletan oma isa ja ema väga vähe, on vaid mingid killud.” Kui vanameister seda räägib, on tema hääl katkendlik, mõtlik ja pausiderohke.


Aarne Üksküla elus on isa rolli mänginud hoopis isa vend, kelle järgi noor Aarne-Mati oma mehelikud eeskujud sai. “Kui isa ja ema surid, tuli ta poissmehena Venemaalt oma vennanaisele appi mind ja minu kahte nooremat õde hoidma. Ta oli kaitseliitlane ja käis pika maa jala maha, kuni jõudis Tallinnasse meie juurde. Tema jäigi meid kasvatama. Vanaema oli ka veel, aga tema suri 1952. aastal. Lell ei abiellunud kunagi. Ta on see, kes on minu jaoks kõige tähtsam ja olulisem inimene,” jutustab vanameister Üksküla ja palub lubada tal minna omi toimetusi tegema. Kui oled juba viiskümmend aastat avalikult esinenud ja rääkinud, saad aru iseolemise ja vaikimise võlust. 


Kristjan usub isakogemuse teemast rääkides, et kõige olulisem on olla kunagi oma lastele sama hea isa, nagu talle on olnud tema isa Sander. “Tahaksin, et mu lapsed oleksid mulle tänulikud, kui nad suureks on saanud. Nagu mina oma isale olen.”


REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee