Aive AntsovFoto: Meelis Toom
Inimesed
4. november 2010, 12:19

Aime jätkab Viilma alustatut

Luule Viilma ellujäämisõpetuse edasikandja Aime Viira (65) elab ja töötab jätkuvalt enda ja Luule ühises kodulinnas Haapsalus. Ta tegeleb aktiivselt stresside teadvustamise ja vabastamisega, aidates neid, kes abi küsivad.

Kui Riiast pärit filmimehed soovitasid Aimel hakata ellujäämisõpetuse ja stresside vabastamise kogemusi diktofonile lugema, et jätkata Viilma alustatut, hakkas Aime meditatiivsetel jalutuskäikudel diktofoni kaasas kandma. Astus uljalt mööda metsarada, lint käes, ja rääkis, rääkis, rääkis. Lindistas paarkümmend linti täis infot, mida “ülevalt” anti... Kuni ühel hetkel mõistis: ei, seda pole ikka sellisel kujul vaja! “Ole vaikuses,” tulid talle ingelliku maailma sõnad. “Nüüd hoidungi pigem tagaplaanile, aitan inimesi vaid siis, kui nad küsivad,” on Luule kõrvalt sõnadega tervendamist õppinud daam elusihiks võtnud.


Palju aega pühendab ta iseendale: oma kõige kallimale sõbrale. “Tunnen, et peale vaimse poole on ka füüsiline liikumine mulle eluliselt vajalik. Kui lihased liiguvad, keha vaba, siis vabaneb ka mõte. Eriti läbi metsakõnni ja jalutades mere ääres, kus vähe kõrvalist infot. Aega on piisavalt, ja looduses on võimalik stressidega edukalt tegeleda.”


Tähtsal kohal on Aimele ta perekond. Abikaasa lahkus kuus aastat tagasi, veresoone lõhkemine viis 38 aastat Aimega koos elanud meremehe päevapealt üle Toonela jõe. Aimele oli see raske aeg. Tol hommikul jäid tegemata nende ühised rituaalid – see kripeldas. Kuni kord tuli abikaasa unes ja nad viisid tegemata jäänud rituaalid läbi ühises unenäos. Siis sai Aime hing rahu.


Praegu on teda kõrval toetamas kolm last, kaks tütart ja poeg, lapselapsi aga koguni neli: kõige vanem juba 19. “Lapselapsi ma ei kasvata, vaid hoian. Sest neil on oma vanemad, kes neid kasvatavad. Isegi kui minu ja vanemate arusaam läheb lahku, ei saa ma õpetada. Alles siis, kui nad küsivad, saan õpetada.”



Kolmas elu saabub kohe


“Saatus viis meid Luulega kokku,” usub Aime. “Alguses käisin ta ravimtaimede kursusel. Kui natuke tuttavamaks saime, kutsus ta mind tööle. Läksin koristajaks, sekretäriks, õpilaseks, kohvikeetjaks – ühesõnaga aitajaks. Mulle sobis kõike see, mida Luule inimestele rääkis. Kasvasin koos tema raamatutega: neid tarkusi, mida ta rääkis ja praktikas koges, tegin ka mina enda peal. Mitte et mõnda haigust ravida, vaid tundsin, et mulle on seda vaja.”


Aime mõistis, et elu ei ole ainult see, kui on tore kodu, töö ja pere. On ka vaimne pool, mida enne Luulega kohtumist polnud talle keegi õpetanud. “Hing lihtsalt otsis midagi enamat. Elurutiini kihi alt oli vaja üles leida armastus iseenda vastu.”


Kui Luule hakkas tegelema stressidega, andis Aime endale andeks täpselt samu stresse. “Sest teadsin, et hirm, et mind ei armastata, on stresside stress. Elus oli kogetud valusid, solvumisi, kõike. Hakkasin andestama ja maailmale armastust saatma.”


Täna tunneb Aime, et talle on saabunud kolmas elu selles kehas, toimunud on energeetiline ümbersünd. “Kui me mõttemaailm areneb, saad ühel hetkel aru, et teed 360kraadise pöörde. See ei pea olema füüsiline pööre, vaid ikka hingetasandil. Tunned, et elu on täiesti teistsugune kui enne. Igaühel on selliseid muutusi.”


Aime alustas Luule Viilma juures 1993. “Töötuks” jäi alles siis, kui 2002 Luule siit ilmast lahkus. “Luule surm oli tõeline raputus, tundsin, kuidas terve maapind rappus. Kui mõned “targad” on öelnud, et Luule koristati ära, siis mina seda ei usu. Luule ise ütles, et kui liiklusõnnetusse satud, siis on sinu sees viha. Aga ta oli ju inimene, kõige oma hea poole ja puudustega. Mida suurem oli hea pool – ja see oli suur –, sama palju suurem oli halb pool.”


Aime on mõistnud, et ju oli Luule aeg minna. “Ta ei saanud haigusega siit ilmast lahkuda, küll oleks siis palju osatajaid olnud. Juba enne ta surma hakkas tulema ajalehes palju kriitilisi artikleid. Aga ta oli ka inimene, tundlik hing sees. Ma ei tea, kui palju talle otseselt halba välja öeldi, aga kiusamist oli. Kui ikka pidevalt rullitakse seljas ja tehakse lolliks, ega seda kerge taluda polnud. See kõik oli raskus ja ta pidi minema nii, et terve maa rappus.”



Kiiresti tulnud muutused


Kummaline on see, et austusesäde süttib tihti alles siis, kui keegi on surnud. Kui sureb vaimne õpetaja, alles siis hakatakse tema vaimseid sõnumeid sügavamalt austama. “See, mis hakkas pärast Luule äraminekut toimuma, oli ka nagu millegi paika raputamine,” on Aime mõistnud. “Kui enne ei võetud tema õpetust ametlikult vastu, siis hiljem hakkasin lugema üht ajakirja, teist ajakirja, ja tundsin ära: Luule, need on täpselt sinu sõnad!”


Loomulikult oli Luule tulnud erilise ülesandega, usub ellujäämisõpetuse jätkuvalt truu järgija. “Nagu ta ise ütles: ta tundis, et inimest on vaja ravida talle valu tegemata. Ta oli ju arst ja hea arst. Kui ma ise läksin õppima ennetusmeditsiini kursusele, siis kuulasin arstide loengut ja mõtlesin: kui lihtne on see, et arstidel on olemas füüsiline tasand. Luule ühendas selle vaimse tasandiga ja ma tõesti imestasin, kuidas arstid aru ei saanud. Mul oli tunne, et arstid said tegelikult aru, aga kõikidel polnud veel sel ajal, kui Luule elas, julgust omandada kõrvale alternatiivmeditsiini teadmisi. Nüüd kasutab järjest rohkem arste ka alternatiivmeditsiini või soovitab seda patsientidele. Viimase kaheksa aastaga on meie maailm tohutult arenenud!”


Ellujäämisõpetus on Aimel aidanud iseennast leida. “Sageli oleme iseenda jaoks kadunud, tahame ainult teiste jaoks olemas olla. Oma mees ja lapsed – teha ikka neile head. Kas nemad seda head vajavad, seda me ei küsi! Kuid pole vaja hea olles ennast peale suruda, on vaja lihtsalt olemas olla.”


Elu on lõputu õppimine, surmani õppimine, usub Aime. Kõik, mis ära tunneme, on meie enda sees. “Kui solvun, on see minu solvumine. Ise kutsusin selle esile ja mul ei ole vaja viha kanda. Hiljem saan aru, et küll on hea, et teine inimene torkas minu valupunkti. Oleme harjunud ütlema: näe, kus solvas mind, tegi haiget. Kuid hiljem tunnistame – mulle endale oli seda vaja, et edasi minna.”


Aimele on öeldud, et ega sina haige ole, sa ju oskad kõike! “Aga ma olen ka inimene, täiesti surelik. Muidugi solvun ja vihastan, aga see ei jää kestma. Südames olen tingimusteta andestaja ja see on looduse kingitus.” Aime tunneb, et stresside vabastamise ja andestamisega on ta tundeelu muutunud õrnemaks, hellemaks, tundlikumaks. “Meil on vaja anda endale armu. See, mis tuleb südamest, see toetab ja annab jõudu.”



Hingeväravat vägisi lahti ei tee

Alguses õppis Aime vaimumaailma tundma käega ravides. Hiljem tuli ravimine sõna kaudu. Nüüd kasutab ta ainult kõrgemat tasandit. “Kuid teiste aitamine ei ole mu leivateenimise viis. Olen ju pensionär, kindel sissetulek olemas.”


Ometi inimesed tulevad ta juurde – ikka ja jälle hingeprobleemidega, sest hingest algavad suhteprobleemid, probleemid lastega. “Tihti mulle helistatakse. Meil on nagu parool, et need inimesed, kes mulle helistavad, ütlevad: oleme sinu juures käinud. Siis räägime palju telefoniga. Kes on minu jaoks uus, temaga räägin rohkem üldist juttu. Tahan alguses näha, kuidas inimene reageerib.”


Inimene, keda Aime aidata saab, peab olema kaasatulija. “Alati küsin inimese käest, kas teil on Luule Viilma esimene või teine raamat läbi loetud. Siis saab aru, kas inimene tahab end selle õpetusega tegelikult ka aidata,” teab naine. “Kui vaatan, siis avatud inimest on kergem vaadata, aga kinnisemat räägi tükk aega lahti, et ta haakuks kaasa tulema. Sümboolselt on mõne inimese hingeuksed avatud, teisel lausa tabalukkudega kinni. Võiksin ka üle või läbi lukkude vaadata, aga ei vaata! See oleks minu meelest vägivald, et vaatan seda, mida näidata ei taheta. Siis tuleb energeetilised tabalukud lahti rääkida, ja need hajuvad iseenesest. Kui inimene tahab minuga kaasa tulla, on väga hea tööd teha. Siis ta saab aru.”


Kuid Aime sisemine tervendaja ei sütti ainult teiste aitamisel. Tema sisemine tervendaja on alati kohal, sest ta tegeleb pidevalt ennekõike iseenda hinge uurimise ja tabalukkude vabastamisega. Kui ta kord märkas, et ei kannata üldse joodikuid, võttis probleemi käsile. Märgates ühel tuulisel sügisilmal Haapsalu raudteesilla kõrval lebamas meest, püksid märjad, magamas välja joodikuund, saatis Aime talle kogu südamest armastust. Kui ta nägi järgmist tulivee all kannatajat, saatis jälle armastust: mõttes ja ilmsi. Jätkas, kuni enda hing sai rahu. Vähemalt Aime jaoks ei ole enam Haapsalu linnas ühtegi joodikut. Ta lihtsalt ei märka neid. Stress, mis armastusega andeks antud, on lõplikult vabanenud.