Helle Annikko Kirna mõisasFoto: Helo Talva
Helo Talva 22. juuli 2010 12:53
Kirjanikust abikaasa kõrval näguripäevi näinud ja tema kuulsuse varju jäänud Helle Anniko (78) avastas enda jaoks Kirna mõisa 13 aastat tagasi ning tegi sellest võlumaa täiskasvanuile.

Kuulsat ja müstikast pakatavat Kirna mõisa hoiab hinges naine, kellele loodus on andnud kuhjaga vaimuandeid. Helle sõnutsi on tal näiteks absoluutne muusikaline kuulmine. Kui kehv tervis viis noore neiu kopsudele kahjulike soode ja rabade keskelt õppima Viljandisse, astus ta seal ka muusikooli. Ühe aastaga  tegi ta läbi kolm klaveri ja neli laulmise õpiaastat. Laulmisest ei saanud aga talutüdruk unistadagi – vanematel polnud raha last koolitada. Keskkooli lõpetanud neiu ei julgenud ka Tartusse geoloogiks õppima minna, kuna stipendiumi saamine sõltus hinnetest. Isegi üks eksamil saadud rahuldav hinne oleks stipendiumist ilma jätnud. “Geoloogiks tahtsin seepärast, et tundma õppida maailma, samuti on geoloogia seotud loodusega, mis on aga alati olnud minu eelistustes esikohal,” selgitab Helle. Ka arstiks oleks ta tahtnud saada, sest neiu silmis oli see hea amet, kus oli võimalik inimesi aidata.



Unistus olla voorimees


Kõrgkool, kus stipendium ei sõltunud hinnetest, oli põllumajandusakadeemia. Metsanduse eriala andis ka insener-tehniku oskused, selliste oskustega inimesi vajasid rajoonide ehitus- ja arhitektuuriosakonnad. Enne aga, kui Helle kinnitas aastakümneteks kanna Viljandi rajooni ehitus- ja arhitektuuriosakonnas, sai ta pool aastat Kasahstani-kogemust. “Abiellusin aasta enne lõpetamist ja kui meid 1957. aastal koos agronoomist abikaasaga 3000 meetri kõrgusele Tjan-Šani mäestikku saadeti, kus olid erakordselt rasked elutingimused, jõudsin juba lapseootele jääda. Tahtsime koos mehega oma elu alustamiseks raha teenida. Sain seega pool aastat mägedes olla, siis tulime Eestisse tagasi. Kuid sealt saadud muljed on hästi meeles. Räägiti ju toona suurel suul, et inimene on looduse valitseja. Alles mägedes mõistad, et see pole nii,” kõneleb Helle.


Kasahstanis pani ta tähele, kuidas kohalikud kasutasid seedetrakti haiguste raviks kumõssi ehk hobusepiima. Ega siis polnud vastavat kirjandust käepärast, ravimisoskused pärandati ka võõral maal emalt tütrele ja hoiti suguvõsas. “Ka minu vanaema olevat tegelnud inimeste abistamisega,” märgib Helle muuseas.


Helle sünnikodusse Väätsale Võidula  tallu on Kirna mõisast vaid mõni kilomeeter.


Juba talu nimi annab märku selle soetusest Vabadussõjaga. Kui Helle isa ja ema jaoks tähendas talu eelkõige maatööd, siis Hellele aga palju aega iseendale. Terane maaplika oli loomahaige. “Kõik tõbised olendid tassisin koju ja püüdsin terveks ravida. Mäletan, et lapsepõlves unistasin aga mitte loomaarstiks saamisest, vaid mu suur unistus oli olla voorimees. Istuda pukis, mängida kannelt ja juhtida hobust,” meenutab Helle. Oma lapsepõlvest mäletab ta sedagi, kuidas temas oli kogu aeg justkui alaväärsustunne. “Tunnetasin inimeste mõtteid, aga ma ei osanud seda siis enda jaoks niimoodi sõnastada. Lihtsalt tundsin end halvasti, sest teadsin, mis hakkab toimuma. Ma suutsin ette tunda ka ema ja isa tülitsemist järgmisel päeval,” meenutab Helle.



Kooselu menumehega


Kuigi Hellele on kõrgemalt poolt antud hea tunnetus, selgeltnägemisvõimed, ei osanud ta ette näha oma elu Silver Anniko naisena. Tuntud raadioreporteri esimene abikaasa oli näiteks näitleja Silvia Laidla.


Selleks ajaks, kui temast sai tuntud raadiohääle ja naisteküti kolmas abikaasa, oli Helle esimene abielu poja isaga karidele jooksnud. “Ju mul siis oli vaja sellist õppetundi,” ohkab Helle, kui meenutab üheksa aastat kestnud abielu, millest seitse kulus kultusromaaniks saanud teose “Rusikad” kirjutamisele. Helle õlul oli pere ülalpidamine, kuna temal oli siis kindel töökoht. Kahe lapse kõrval vajas veelgi rohkem aga tähelepanu abikaasa Silver, kes ei suutnud vastu panna alkoholi ahvatlustele ja kellest seetõttu polnud ka perekonna ülalpidajat.


Romaani kirjutamine võttis aega seitse aastat ja Helle sõnul pidi ka tema nimi raamatu kaanelt vastu vaatama, kuid kogu au ja kuulsus sai osaks vaid Silverile. “Silver kirjutas öösiti, hommikul aga töötasime kirjutatud teksti kahekesi sõnahaaval läbi, seepärast ongi see nii võimas raamat. Koormus oli meeletu. Raamat tõi vaid niipalju sisse, et saime maksta võlad ja alustasime majaehitust. Kuid kuulsus lõi mehele pähe, teda kutsuti igale poole esinema, mõistagi meeldis ta ka naistele ja kui ta sai ühe austajannaga lapse, andsin sisse lahutuse,” pajatab Helle. Kuigi Helle tunnistab, et juba Silveriga koos elades oli ta teadlik oma tugevast ja tervendavast väest, alkoholismist ta meest vabastada ei suutnud, küll aga vähendada joomatuure ja aidata tervisel vastu pidada.



Posimine keelatud!


Endas peituv vaimsus ja jõud ärgitasid Hellet otsima teisi inimesi, kes samuti otsisid oma teed. Ligi 40 aastat tagasi sattus ta kokku NSV Liidus lubatud antroposoofia ühingu liikmetega. Tuntud ravitseja Koidu Miikael võttis näiteks ühingu kaitsva katuse all vastu tõbiseid, kuna alternatiivmeditsiin oli põlu all ja suisa keelatud oli posimine, ennustamine, ravitsemine.


Pärast kirjanikust abikaasast lahkuminekut  ja Türilt Tallinna elama asumist oli Hellel aega ka enda jaoks. Saanud kinnitust, et ka tema kätel on ravijõud, hakkas hädalisi tulema ravitseja juurde igast ilmakaarest. Enda harimise tee alles algas. “Olen käinud Kiievis rahvaravitsejate assotsiatsiooni koolitustel, õppinud Hiina meditsiini, oskan määrata haigusi ja anda nõu nende ravimiseks,” nimetab ta.


Kirna mõisa peab Helle oma elutööks. 13 aastat tagasi kutsus õde Hellet seda Paide ja Türi vahel asuvat lagunevat mõisahoonet avastama. Mõisa ostis ära üks ärinaine, kellelt jagus rahatuge vaid pooleks aastaks. “Kirna mõisa pargis toimib magnetiline anomaalia. Olen anomaalia mõju inimese tervisele uurinud juba aastakümneid ja kasutanud seda tervendamisel nii Soomes ja Rootsis kui ka omal ajal Ukrainas ning Baltimaades. Mõisas on üle saja erineva koha, kus on võimalik ravida kõikvõimalikke haigusi,” kinnitab Helle.


Rahvasuus on energiasammastele omistatud tervendav võime. Kirna-sarnaseid paiku olevat vähe – Kanadas, Iirimaal, Rohelise Neeme saartel ja Šveitsis.



Külajoodikute kooskäimiskohast väepaigaks


Nõukogude ajal asusid mõisahoones sovhoosikontor ja söökla, seda on kasutatud nii väetiselao kui ka loomalaudana. Ometi on Kirna mõis ehituslikult üks huvitavamaid mõisaansambleid Järvamaal. Mõis oli Helle tuleku ajaks varisemise äärel, lausa kokkulükatav, seisnud tosin aastat tühjalt. Park oli omaette karjamaa, külajoodikute kooskäimiskoht, maja taga oli küla prügimägi, meenutab Helle. Praegu on siiski rohkem teada Kirna mõisa ümbruse tervendavast mõjust kui härrastemaja klassitsistlikust stukkdekoorist, mis on kunstiajaloolaste meelest tähtsamgi kui mõis üldse ja säilitamist väärt.


Mõisaemand  ei nimeta end ravitsejaks, pigem juhendajaks. See tähendab Helle puhul nii otseses kui ka kaudses mõttes inimese lepitamist loodusega. Et inimene usuks ja usaldaks looduse jõudu ning leiaks seeläbi tee iseenda kui looduse osa juurde. Suur inglit kujutav seinamaal ehib meditatsioonituba. Siin saab inimene olla iseendaga ja võib nii oma probleemile lahenduse leida. Mõtlus, tehakse seda siis ruumis või mõnel neist arvukatest pinkidest mõisapargis, on seega omaette tervendamismeetod. Helle korraldab vanusest hoolimata  nii eraviisilisi vastuvõtte kui ka seminare ja meditatsioone gruppidele. Kuidas siinne energia inimesele mõjub, sõltub Helle sõnul aga ikkagi sellest, kuidas keegi suudab siinolevat ise vastu võtta.


Varemeis mõisahoonest on saanud keskus, kuhu sõidavad inimesed paljudest riikidest. Kõiki neid, nagu ka mõisa valitsejaemandat Helletki, ühendab usk ja huvi vaimse sfääri vastu.