Gooti hingega veinimeister

Tiina elas kuni ülikooliaastateni Kiviõlis. Tuhamäed, motokross ja nahka riietatud spordimehed olid tema lapsepõlve lahutamatu osa. Huvi kihutavate motikate vastu sai alguse juba lapsena ja pole senini kuhugi kadunud. Nüüd jagab ta seda oma poegadega. Naerdes ütleb Tiina, et kui lastega on vaja minna teatrisse või balletti vaatama, siis minnakse isaga, aga motovõistlustele ja rokikontserdile emaga. Tiinale meenub, et kui ta oma tulevasega kohtus, oli too esimene “normaalne” mees kõigi varasemate meestuttavate hulgas. “Mulle meeldivad ju sellised veidi pahelised, musta riietatud pikajuukselised rokimehed. Allan seda polnud. Oli kahtlaselt normaalne. Tükk aega imestasin, et kus on tema veidrused. Aeg on näidanud, et sobime − peagi hakkame juba hõbepulmi tähistama.”

Mustas nahas pikajuukselistega suhtleb Tiina erinevatel kontsertidel ja Hard Rocki laagris. “Nad on tegelikult kõige leebemad ja sõbralikumad mehed, üldse mitte hirmsad, nagu välja paistab,” naerab Tiina. Ta riietub ka ise meelsasti musta maani kleiti, paneb külge oma lemmikud pealuumotiividega ehted ja näeb välja nagu goot. “Neid ehteid või muud stiilset otsides võiks ma poodi jäädagi, eriti Londonis, kus valik on suur. See kõik, need detailid ja kogu atmosfäär, mis neis poodides valitseb, on nii põnev. Mulle meeldisid juba lapsena kurjad nõiad ja kõik, mis veidi paheline, surnupealuud ja muu surmaga seonduv. Ometi ei osanud ma siis ennast gootiks pidada. Alles hiljem sain teada, et minusuguseid on veel. Arvan, et ka mu vanavanaema oli latentne goot, sest ta armastas sarnaseid asju.”