“Minu elus pole olnud imesid. Ei ole olnud välgutabamust ega kliinilist surma, kohtumisi vaimudega, misläbi inimestel tekivad ebatavalise võimed nagu selgeltnägemine ja kõrgendatud magnetism. Mind on juhtinud teadmistejanu,” ütleb Olga, kes on juba 32 aastat elanud Eestis. Leningradis sõjaväelasest isa ja meedikust ema peres sündinud Olga unistas lapsena õpetajaametist, kaalus mingil ajal ema eeskujul meditsiini õppimist, kuid temast sai hoopiski keemik. “Õppimises olin peaaegu eeskujulik. Mulle meeldis vene keel, kirjutasin luuletusi, matemaatikas olin tugev ja loogika on hea,” meenutab Olga oma kooliaega. Miks temast ikkagi arsti ei saanud? “See oli juhus,” naeratab Olga. Tema velskrist emal oli kuus õde, ema ja noorimat tädi lahutas 20aastane vanusevahe. Just selle noorema, meditsiini õppima asunud tädi õppimisvaeva nähes mõistis Olga, et selline teadmiste mehaaniline pähetuupimine pole tema kutsumus. Kui siis sõbranna kutsus teda kaasa sisseastumiskatsetele keemia erialale, juhtus see, mis juhtub väga tihti – sisse sai sõbranna asemel Olga.
Loe lähemalt ajakirjast Naised!
Kommentaarid (0)