Inimesed
14. september 2012, 05:09

Kuidas moeloojast sai õnnelike suhete inspiraator

Tiina Tiitus-Laubre oli mõned aastad tagasi hinnatud moekunstnik, keda pärjati uhkete tiitlitega – stiiliikoon, jõuline ärinaine, moemaailma raudne leedi. Avanenud nägemine voolis temast sisemiste rännakute meistri, inspiraatori, isikliku suhte ja arengu nõustaja. Personaalsete konsultatsioonide kõrval peab ta loengut “Õnnelik suhe”. Tiina lubab, et õnnelikuks saame siis, kui teame, mida ja keda oma ellu tahame. 

Kõlava nimega ja üha enam avalduva väega naine ütleb, et siin ja praegu on ta otsingul, lõputul põneval teekonnal. Nägija otsingud on samasugused nagu kuuljate keerulised küsimused: kes ma olen, miks ma olen siia ilma tulnud? Tiina Tiitus on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia moekunsti eriala cum laude. Töötanud Tallinna Kaubamaja loomingulise juhina, olnud stilist ja omanimelise moestuudio omanik. Neid eluperioode ilmestasid eksperimendid nii oma välimuse kui ka meestega. Kohtumine praeguse abikaasaga oli Tiina sõnul armastus esimesest silmapilgust, mis muutis aga kõik. Sellel kohtumisel on suur roll tema vaimsele teele minekul, olekul ja tulekul.



Avanenud nägijavõime


“Uurisin ka siis ühte inimese olemise viisi,” ütleb naine perioodi kohta, kui ta oli Eesti moekunsti tippdisainer. “Mu karjäär moekunstnikuna polnud eriti edukas, teistele meeldis sellist illusiooni hoida. Hakkasin kunagi riideid tegema, sest mul oli neid vaja ja teisiti ei saanud. Ma pole kunagi kunsti teinud ja seoses sellega polnud mul ka suuri ambitsioone. Kui mu huvi läks mujale, tegi nii kogu elu. See polnud loobumine, elu pakkus huvitavamat ja ma ei märganudki õieti, et moekunst mu elust taandus.”



Avanenud nägemine viis Tiina uuele teekonnale, rännakule. “See võime on mul alati olnud, kuid vahepeal oli see osaliselt lukku pandud.” Inspiraator jutustab, et ta näeb ja tunneb asju. “Alguses olid pildid selgemad ja lood täpsemad. Nüüd on see protsess tunnetuslikum – segu nägemisest ja teadmisest. Ma küsin ja saan vastuseid, kui küsin pilti, siis see jõuab minuni.”


Ta räägib, et kõik sündis kuidagi näiliselt iseenesest. “Inimesed hakkasid ise tulema mu juurde. Mul võttis aega, et endas julgust koguda, et ma üldse julgen rääkida, mida ma näen. Hirmutas ka vastutuse võtmine oma sõnade eest. Nüüd tean, et kõik on asjakohane ja karta pole vaja, enamasti on kogu protsess lõbus ja õnnelik.” See on võimalik seetõttu, et naisele sobivad kõik õpetused, teooriad ja praktikad, mis räägivad vabadusest ja armastusest. “Räägin kõigile küsijatele kõike, mida oskan, ja raputan ärkvele nii palju, kui suudan. Aitan inimestel meelde tuletada, kes nad on tegelikult. Igavesed, oodatud, armastatud, nende sünd siia maailma on väga vajalik. Edasi juhtub juba kõik iseenesest ja inimese enda tarkuse järgi. Ma olen ettevaatlik, et ma nende teed ära ei “rikuks” ja liiga palju ei ütleks. Detailid on vaja igaühel endal luua ja taibata. Usaldan, et kõigiga, kes tulevad, on vaja kohtuda. Tunnen, et hakkan tasapisi tegema seda, milleks ma siia tulin.”



Edasi loe ajakirja Naised paberversioonist!