Selles linnas on kõik olemas. Kino, kultuurimaja, korvpalliväljak, kirik, poed, hotell. Ridamajades elas kunagi 4000 peret. Ridamaju on eri suuruses ja võimalustega, ent kõigis on elementaarsed pesemis- ja eluvõimalused. 1930ndatel ehitatud majadest linn on hetkel Panameerika maantee põhilisi vaatamisväärsusi Tšiili põhjaosas. Kummituslinn, kus ei ela keegi. Tegelikult oli see õitsev linnake pool sajandit tagasi märk Tšiili majandusedust. Salpeeter, mida kõrbes kaevandati, pani seemne viljatusse mulda ja linn kerkis nagu nõiaväel. Mingil põhjusel meenuvad ses kummituslinnas jalutades masule eelnenud buumiajal aastaga Eesti põldudele kerkinud uusrajoonid. Sama sirged tänavad ja ühelaadilised üheperemajad. Olgu, meil ei kasvatata katuseplekki meenutava kattega hoovides merisigu (sest muu liha kasvatamine kõrbes on üsna keeruline), kuid sarnasus on neil rajoonidel kummituslinnaga ometi suurem, kui pealtnäha võiks paista. Salpeetribuum ja lootus kiirelt teenida tõi sügavale kõrbesse tuhandeid peresid. Ei tahaks mõelda, mida nad kõik tundsid või arvasid, kui olid sunnitud linna maha jätma. Neilegi võis tunduda, et majanduslangus muudab elu põrguks (kohas, kus praegu saab tegelikult aru, milline võiks näha välja põrgu maa peal). Salpeetri asendas Tšiili majanduses vask ja turism. Täna vaatavad sajad Atacamast läbi sõitvad turistid mahajäetud linna kui mälestusmärki kiire rikkuse unistusele.
Võimalik, et turistid ei tõmba seoseid maailmamajanduses toimuva ja kõrbe tondilinna vahele. Atacama on rikas ala – siin leidub gaasi, vaske, mineraale, sooli, mida iganes. Ainus, mida siin ei leidu, on inimese elukeskkonnaks esmatähtis vesi ja sellest lähtuv rohelus. Seepärast on ka Tšiili ning tema naabrid Peruu ja Boliivia pigem vaesed kui rikkad riigid. Kultuuri on neis ometi ju igal sammul – inkad ja neile eelnenud sajanditepikkused traditsioonid, terved kadunud impeeriumid. Kultuur, kes mattis oma muumiaid 4000 aastat enne egiptlasi, nii et me võime tänaseni nende inimeste säilmeid vaadata ja mõtiskelda nende eluväärtuste üle.
Atacama kõrb ulatub läbi kolme riigi territooriumi. Kuid selle kõige erilisemad osad asuvad Boliivias. Teekonda alustades on kõrgus merepinnast 2000, 35 kilomeetri pärast Tšiili-Boliivia piiripunkti jõudes aga 4600 meetrit üle merepinna. See järsk vahe mõjub nagu laks lagipähe. Kohalikud krõbistavad kõrgushaiguse vältimiseks kokalehti. Hõredas mäestikuõhus aitavad nendes leiduvad alkaloidid hapnikul ajusse jõuda. Narkootikumideks muutsid koka valged, kes indiaanlaste püha taime keemia abil nii kangestasid, et ravimist sai meelemürk. Ka kõrgmäestikuhaiguse vastu on olemas keemilised tabletid, kuid paar kokalehte põske pistes saab pööritava pea selgeks märgatavalt kiiremini.
Siinsamas, vaevalt poole tunni džiibiteekonna kaugusel piiripunktist, algab üks maailma seitsmest loodusimest ehk värvilised kõrbejärved või nagu kohalikud ise neid nimetavad – laguunid. See on pilt, mille nägemise nimel võib eredast päikesest hoolimata läbilõikavalt külma kõrbetuule ja kõrgmäestikuhaiguse pöörituse unustada. Erinevad mineraalid annavad erinevatele maastikuvormidele erinevad värvid. Punakaspruunidesse kaljudesse lõikuvad heledamad kollakad ribad, järvede ääred on soolast lumivalged. Esimesel järvel, mille põhi vaseühendite tõttu smaragdroheline, kohtab esimesi flamingosid. Arusaamatu, millest need kaunid suured linnud kesk siinset karmi ilu toituvad – järvevesi on ju soolane, seega ei ela selles vees suurt kedagi. Selgeks saab saladus järgmise, heleroosa veega (põhjas oleva punaka mineraali peegeldus läbipaistvas madalas vees) järve ääres, kus flamingosid on juba tuhandeid. Selle järve põhjas elavate mikroorganismide filtreerimiseks ongi linnul eriline nokk ning kohalike väitel on flamingod roosad just nimelt selle mikroorganismi abiga. Järgmise värvijärve ääres sööb laamakari. Siinsamas mägedes elavad ka maailma kõige kallimat villa andvad vikunjad. Kuna vikunjade küttimine – seda looma ei anna erinevalt laamast kodustada ja ainus viis tema udupeene villa kättesaamiseks on looma tapmine – on keelatud, pole kohalike poodides enam ka nende villast imekalleid tooteid. Tundes, kuidas kõrgmäestikukõrbe karm kliima läbi nüüdisaegsete matkarõivaste tõmbab, on selge, miks loomad endale sellist kohevat karvkatet vajavad.
Järgnev viietunnine džiibiteekond läbi tühja, vaid tähekupliga kaetud kõrbe tundub päevast kurnatule tõeline kannatuste rada. Raputab, pea valutab, tolm, külm... Siis aga tulevad meelde muistsed maadeavastajad. Nende jaoks oli selle kõrbe läbimine hobustel katsumus, mis alles nüüd, hotelli poole visalt liikuvas džiibis kohale jõuab. Millise vaevaga on avastatud kõik need kohad, mida meie turistidena tänapäeval mängeldes läbime ning oleme häiritud, kui vaatamisväärsus kohe mugava öömajaga ei lõpe?
Siin muide on kodumaiste kliendipuuduses virelevate turismitalude ja maale kinnisvara-arendamise skeptikutel ilmselt edasimõtlemiskohti. Sest kui turist jõuab lõpuks sõna otseses mõttes keset eimidagit asuvasse Luna Salti hotelli, on tema kõik hädad nagu peoga pühitud. Hotell asub maailma suurima soolaala serval ja on ehitatud tervenisti vaid soolast. Kivistunud soolast lõigatud tellistest seinad. Soolapuru põrandal, kuhu on laotatud ka pehmed villased vaibad. Soolast on isegi voodi, kuid sellele on kõrbekülmusest tulnu elu mõnusaks muutmiseks pandud mõnuspehmed flanell-linad ja kohev suletekk. Tube kütavad gaasikaminad, mis teevad olemise eriti romantiliseks. Gaas muide on üks kohalikest, vabalt käes olevatest maavaradest.
Soolaste tubade kõrval on soolased puhkenurgad – kujundatud nii mugavateks ja stiilseteks, et unub ümbritseva kõrbe kargus. Tass kokalehtedest teed viib viimsegi kurnatuse. Meie spaades on soolakambrid, mida soovitatakse kõikvõimalike tervisehädade puhul. Üks öö selles hotellis on seega ka spaakuur. Kui mõelda – Boliivia on piirkonna üks vaesemaid riike. Ometi tulevad turistid, kannatades ära päevapikkuse kurnava autosõidu sellesse hotelli, ja vaimustuvad. Kuna osatakse kohalikke, pealtnäha ühendamatuid vahendeid kokku panna nii, et tekib tõeline ökosüsteem – mugav ja ühtlasi ka luksuslik. Hotellil on neli tärni ja on tunda, et ideedepuudus siinseid arendajaid ei vaeva.
¼ Eesti jagu soola
Hiiglamõõtmetes Ulyni soolaväljad katavad veerand Eesti-suurust territooriumi, erkvalge, džiibi rataste all jääd meenutava soolakihi paksus on keskmiselt 12 meetrit. Keset seda silmipimestavat välja kerkib ootamatult saar, kus kasvavad maailma kõige vanemad kaktused. Kunagi oli siin meri, mis miljon aastat tagasi, maalihke tagajärjel kõrgele mägede vahele suruti ning mille vesi päikses kuivama ning läbi mägedealuste kivilõhede tagasi ookeani poole imbuma hakkas. Nii et miljoni aastaga jäi mäkke tõusnud meresopist alles hiiglaslik soolalagendik. Teine sama mere sopp on veel alles ning kannab nime Titicaca järv. Selles järves on tänu mägedest tulevatele mageveeojadele soolsus langenud kõigest 0,1 protsendini, mistõttu mereks ei pea seda maailma kõrgeimat laevatatavat veekogu enam ammu keegi.
Masu- ja maailmalõputeemade juurde tagasi tulles – globaalne soojenemine on sulatanud ümbritsevate Andide tippudel järve magevett toonud ojade lähtekohtadeks olnud lumemütsid. Vett – eluks esmatähtsat ja magedat – jääb siinkandis üha vähemaks. Erinevate ennustuste põhjal kuivab Titicaca 15–50 aasta pärast sootuks. Kurb ja kohutav mõelda, kuid Humperstone’i-suguseid kummituslinnu tekib maamunale sellel mandril pigem juurde. Nii et kes tahab näha loodusimesid veel nende veerohkes olekus, peaks Tšiilis ja Boliivias lähiajal ära käima. Kümmekonna aasta pärast võib olla juba hilja. Kinnisvara-arenduse teema jätkuks aga võiks sellest piirkonnast tulles mõelda, mis tegelikult on kriis ja kas meil ta ikka tegelikult ka on.
Kuulutame välja reisilugude konkursi, mis kestab terve 2011. aasta ja kuhu ootame lugusid, reisidest, kus ...
... said kogemuse, mis pani sind su kodumaal toimuvale teisiti mõtlema;
... mõistsid iseennast ootamatult hoopis teistmoodi;
... hindasid oma elu nähtu või kogetu tõttu ümber.
Parimad reisilood avaldatakse ajakirjas ja honoreeritakse.
Kommentaarid (0)