Kultuur

Barcelona, peibutav kameeleon 

Daisy Lappard, 14. oktoober 2010 08:26
Foto: Daisy Lappard
Barcelona meelitab oma toretsevate hoonete, parkide ja tänavatega kohale hulgaliselt turiste. Igal sammul võib märgata inimesi, kes, kaart peos, näpuga järge ajavad, ikka selleks, et veelgi rohkem näha ja kogeda.

Turistimagnetid pole selles linnas pelgalt sõnakõlks, neis kõigis on see miski, mis lausa tõmbab enda poole tagasi. Võid jalutada pikki tunde vanalinna kitsastel tänavatel taipamata, miks igas suveniiripoes pakutakse mosaiikmustriga krokodille ja samas stiilis tasse, taldrikuid, magneteid. Päevaselgi ajal hämarad tänavaid ehivad grafitiga kaetud rulood, rõdudel lehvib kuivav pesu, kuid värvilist kahhelkivi siin ei näe. Mõistmaks suveniiride valikut, tuleb esmalt tutvuda Güelli pargiga.



Parc Güell – mustrite virvarr

Parki soovitan siseneda kõrvalväravast, seda kahel põhjusel. Esiteks asub park kõrgel mäepealsel ja ülesronimine võib olla päris vaevaline. Väiksema sissepääsu juurde viib aga eskalaator ja sellega on väga mugav edasi liikuda. Teine põhjus on aga peavärava juures asuvates ehitistes. Need on nii võimsad, et parem on jätta see elamus finaaliks, sest hiljem on raske midagi uut vastu võtta. Pargi sisemusse jäävad aga põnevad arkaadidega sillad, mis meenutavad oma robustsuses Glehni kuradit ja kasvuhooneid.


Liikudes peasissepääsu poole, jõuad väljakule, kust algab tõeline värvikirevus – mosaiikidega kaetud looklevad pingiread. Kunstnik Josep Maria Jujol on neid värvilisi killukesi kokku sobitades teinud igast pingist kordumatu kunstiteose. Siit avaneb kaunis vaade linnale, toretsevatele väravatornidele ja alumise väljaku trepistikule, mille keskel losutabki see kurikuulus värvikildudest krokodill. Ülemine väljak toetub sammastikule, mille lage katavad kaunid mosaiigid. Ei jää muu üle, kui vaimustunult sammaste vahel ringi jalutada, suutmata laelt pilku rebida, isegi kui kael on kange.



Gaudi pärand

Arhitekt Antoni Gaudi on muutnud Barcelona tähelepanuväärseks oma pööraste ideedega, ka Güelli park on üks tema pärandusi linnale. Tema kõige võimsam projekt on aga Sagrada Família katedraal (tõlkes püha perekond), millele Gaudi pühendas 12 aastat oma elust, kuni ta õnnetuse läbi hukkus. Meistri lõpetamata katedraali ehitatakse aga ikka edasi, toetudes tema fantastilistele ideedele. Selle kunstiteose vaatamiseks arvesta julgelt pool päeva, tunnike kulub ainuüksi sümboleid täis väliskülgedele ja piletisabale.


Fantaasiaküllusest pakatab ka teine kuulus Gaudi maja – stiilipuhas elamu Casa Milà (tuntud ka kui La Pedrera ehk tõlkes kivimurd). Selle lainetav fassaad torkab silma juba eemalt, kuid sisse astudes on mulje kordades võimsam. Külastajad saavad näha ümber siseõue kaarduvat korterit, mis on sisustatud 20. sajandi algusele kohaselt. Kogu maja iseloomustavad ümarad nurgad ja looklevad seinad. Kindlasti tasub vaadata ka lagesid, põnevaim neist meenutab ulmeliste mustritega liivaranda ja asub esimesel korrusel. Selles majas asub ka linna esimene maa-alune parkla, koos jalakäijate teega.


Kes Gaudist veel väsinud pole, siis vaid paarsada meetrit eemal asub Casa Batlló. Hoone sümboliseerib Püha Jüri tapmas lohet, kelle soomuselist selga võib näha katusel. Malmist rõdud meenutavad pealuust maske, üldmulje on aga äärmiselt värvikirev ja külluslik, mis võtab silme eest kirjuks.



Jalutuskäik rohelusse

Kesklinnast mõõduka jalutuskäigu kaugusel asub Montjuïc ehk linna lõunaserva jääv 213 m kõrgune mägi, kuhu soovi korral võib sõita ka bussiga. Meeldejääva elamuse saab, sõites sinna üle mere kõikuval köisteel. Veidi rahulikum, kuid siiski vahva on ka sõit õhuraudteel, mis kulgeb mööda mäekülge. Montjuïci kindlus, Kataloonia rahvusmuuseum, Hispaania küla, Font Mágica, kaljusse raiutud Kreeka teater, botaanikaaed jpt põnevad paigad väärivad kõik vaatamist, kuid kõiki korraga ei jõua.


Kel konkreetset huvi pole, siis sobivad sealsed pargid niisama meeleolukaks jalutuskäiguks. Need on hästi kujundatud, lopsakad ja mõnusalt sopilised. Jalutades pööra tähelepanu sillutisele, selle mustrites on kasutatud hammasrattaid, võlle, rattakette ja muid rauast detaile – leidlik taaskasutus kunstilises võtmes.


Pimeduse saabudes jaluta aga Font Mágica (Võlupurskkaevu) juurde. Õhtuti ärkab võimas purskkaev ellu ja kauni muusika saatel saab nautida värviküllast vetemängu.



Ööelu tõmbab kaasa

Paistab, et Barcelona ei maga kunagi. Pimeduse saabudes algab linnas lärmakas ööelu, kõikjalt kostab naeru ja muusikat. Linn on eriilmelisi baare, kõrtse ja restorane lausa täis tuubitud. Kui tänava laius vähegi võimaldab, on olemas lauad ka väljasistumiseks. Tihti on raske aru saada, kust üks baar algab ja teine lõpeb.


Mereäärses Barcelonetas on ruumi küll rohkelt, kuid ometi asuvad siingi restoranid külg külje kõrval ja igaüks meelitab külastajaid häälekalt just enda roogi maitsma. Neis paikades tasub nautida mitmesuguseid mereande, valik on seal suur ja maitseelamus kindel. Tänavatel pakutakse pikkasid võileibu, saia sisse keeratud kebabirulle, mis nii suured, et asendavad tervet õhtueinet. Neid on hea kaasa võtta, et rannas või pargis piknikku pidada.


Lihtsalt ajaveetmiseks ja veini nautimiseks sobivad hästi tapas-baarid. Neis pakutavaid kergeid suupisteid (tapas’eid) osta tervele seltskonnale jagamiseks. Nii saad mitmekülgse ja tõeliselt nauditava maitseelamuse. Esmapilgul võib tunduda, et tapas’ed on liiga väikesed, kuid enamik neist on väga rammusad ja tugeva maitsega ning täidavad hästi kõhtu.


Õhtusöögile minnakse tavaliselt kella kümne paiku õhtul, kuue-seitsme ajal võivad mõned baarid veel suletud olla. Need, kes ööbivad vanalinnas, arvestagu, et kõrged majad ja kitsad tänavad võimendavad igat heli. Kõrtsidest kostev melu ei vaibu enne kui kahe-kolme paiku. Nii polegi võimalik ööelust päriselt kõrvale jääda, parem siis juba kaasa lüüa. Hommik algab Barcelonas aga varakult, kaupmehed ja kirikukellad annavad sellest lärmakalt teada – aeg on ärgata, et uusi elamusi koguda. Igav ei hakka selles linnas kunagi, pigem tekib probleem – mida võtta, mida jätta.