“Mul on lapsepõlvest ütlemata head mälestused,” ütleb Diana. “Kuigi ma pole kunagi isaga koos elanud, oleme eluaeg olnud väga lähedalt seotud.” Diana ema Nieves Lepaga jõudis Eri koos elada vaid aasta, seejärel siirdusid ema-tütar Tartusse elama ja järgnevate aastate suhtlemine toimuski tihedalt Tallinna-Tartu liinil. “Väga sageli veetsin terved vaheajad isa ja vanaema Anna Klasi juures Nõmmel,” meenutab Diana.
Diana räägib, et kui isa teda vaatama tuli, olid neil omad mängud. “Näiteks selline, et lähme hoovidesse seiklema!” Isa ja tütar uitasid ringi ja kiikasid võõrastesse õuedesse, kuidas elavad tundmatud inimesed. Samuti käidi külas Eri arvukatel tuttavatel, näiteks Lille-mammal ja Lille-papal.
“Nii nooruses kui ka praegu on isa alati üleinimlikult lahke olnud. Näiteks mäletan, kuidas isa ostis turul vanamutikestelt ikka viimased lillekesed ära, et nood saaksid koju minna. Isa põhimõte on alati: kui sul on, siis tuleb anda! Ta mõtleb alati kõigepealt teistele inimestele – lastele, sugulastele, sõpradele... Reisidel tuli talle peale käia, et ta ikka endale ka midagi ostaks, sest ta muretses pidevalt, kas teistele on kingid ostetud.” Et midagi saada, polnud tütrel tarvis isalt küsidagi – isa andis kõik ise. Diana tunnistab, et see Eri iseloomujoon talle väga meeldib ja on talle endalegi kõvasti külge hakanud. “Mulle meeldib ka kõik ära jagada, kui vähegi võimalust on!” naerab ta. “Küllap olen sellega elus liialdanudki, sest ei oska homse pärast muretseda.”
Lapsepõlvest ei meenu Dianale riide. “Olin hea laps, õppisin hästi. Koguni puberteet oli suhteliselt rahulik. Aga olen teinud hiljem elus palju lollusi, mis talle kindlasti ei meeldi.” Diana tahtis pärast 8. klassi astuda meditsiinikooli ja isa oli kategooriliselt selle vastu – tol ajal tundus hirmus üksnes kutseharidusega leppida! “Praegu, 42aastaselt mõtlen küll, et meediku elukutse oleks ehk kasulik – näitlejaleib pole ju sugugi kindel,” arvab naine. “Kui oleksin saanud vabalt valida, äkki oleksin juba arst?”
Diana usub, et on isalt pärinud palju. “Kindlasti kire reisimise vastu. Muidugi on meie mastaabid erinevad – kui tema lendab lennukitega, siis mina olen püüdnud kas või bussidega ringi reisida. Ja olen ka seda tüüpi, et kus on mu kohver, seal on kodu.”
Eri soovis väga, et Diana põhjalikult muusikaga tegeleks, ja suunas tütre klaverit mängima. “Ega mulle pidev harjutamine meeldinud, aga oskan end nüüd vähemalt klaveril saata,” nendib naine. Teda näris juba noore neiuna teatripisik. “See isa just väga ei rõõmustanud. Tema oleks tahtnud, et pühendaksin ennast klassikalisele muusikale. Et oleksin tema Maria Callas!”
Viimase aasta jooksul on isa ja tütre seni äärmiselt soojadesse suhetesse vaikus tekkinud. Pärast isa kingitud Nõmme maja müümist on Eri ajakirjandusegi vahendusel teatanud, et on väsinud Diana lõputust toetamisest ja tema vigade kinnimaksmisest. Seepeale tõmbus Diana isa elust eemale. Kolme lapse ema ja hiljuti ka ise vanaemaks saanud Diana tunnistab üsna rahulikult, aga samas kerge karedusnoodiga hääles, et on pere must lammas. “Et õigeid asju ära tunda, peab mõnikord päris põhjas ära käima! Ja siis võivad valikud olla ju väga selged ja õiged.”
Diana ütleb, et kahjuks on ta saanud koos isaga väga vähe töötada. “Esinesime ükskord koos Hennessy uusaastakontserdil Valgre muusikat ette kandes, samuti astusin üles Eri juubelikontserdil kümme aastat tagasi.” Pealegi leiab Diana, et kui isa ja tütar pidevalt koos laval oleksid, tekitaks see kindlasti kuulujutte onupojapoliitikast ja peresuhete upitamisest.
Isa Eri kuulsat nime kanda pole tütrelgi mitte alati kerge. “See on õudne! Oleksin vahel parema meelega Sirje Sinilind!” Diana ütleb, et on elus peale näitlejatöö pidanud mitmeid vähem ja rohkem lihtsaid ameteid ning sageli on tema palkamisel just nime pärast kõhklema löödud. “Aga ma olen ju midagi muud ka kui lihtsalt Eri Klasi tütar ja oma tööd teen hästi.”
Suveplaane Diana eriti ei tee. “Suvi on näitlejale vilets aeg. Pole seriaale ega kontserte. Talvel läheb ikka palju paremini!” Puhkamisest Diana ei hooli, vaid ütleb, et puhkus teeb närviliseks ja paksuks.
On täiesti tajutav, kui suur on isa ja tütre igatsus teineteise järele. Eri suhtleb intensiivselt Diana poja Andryga ja on kutsunud Diana oma sünnipäevakontserdile laulma. Praegu ütleb Diana siiski napilt, et isa juubelile ta ei lähe. Viimase aasta pinged ripuvad veel õhus. “Olen kodus ja mõtlen tema peale. Ma armastan oma isa väga. Olen alati armastanud.”
Ulla Kerge: Eri on maailma naljakaim inimene
Tantsijanna Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge tütar Ulla Kerge mäletab Erit alates 11. eluaastast, kui Eri Ülle Ullaga koos elama hakkas. “Minu meelest on ta maailma kõige naljakam ja lõbusam inimene tänaseni!” Rõõmsa ja lahke inimesena sulandus mees kiiresti perekonda. “Muidugi oli ta oma loomingulisuse kõrval ka äärmiselt nõudlik – kord pidi majas olema! Sellest nõudlikkusest on minu elus hiljem hirmus palju kasu olnud.”
“Usun, et tema põhimõtted olen ka mina terveks eluks selgeks saanud,” usub Ulla, kes on ise nelja lapse ema. “Tema meelest on tähtis alati teiste eest seista, inimeste mured ära kuulata. Erile on iseloomulik ka see, et kui midagi on vaja ära teha, siis tehakse seda kohe, mitte ei jääda paremat hetke ootama. Kohe asutakse probleemi lahendama, võetakse telefon, aetakse asi korda, pannakse käed külge.”
Ulla kinnitab, et plikapõlves isa Erit ümber sõrme mässida polnud võimalik. “Vanemad olid mulle nii suured autoriteedid, et see ei saanud mõttessegi tulla. Muidugi püüdsin vahel keerutada, et tegin koolist tulles midagi tähtsat, kui tegelikult ajasin sõbrannaga nurga peal juttu. Aga Eri nägi sellised kavalused kohe läbi.”
Asi, mis Erit tõeliselt endast välja viis, oli Ulla sõnul alatus ja ebaõiglus. “Kui Eri seda tähele pani, et kedagi ülekohtuselt koheldakse või petetakse, võis ta lausa raevu sattuda.”
Ulla mäletab, et kodus kõlas alati muusika ja Eri õppis uusi partituure. “Teinekord oli kuulda, et telekas on lahti ja jalgpall kippus Beethovenist üle kõlama. Siis Eri muudkui hüüdis: “Ma õpin! Ma õpin!””
Ehkki klaveriõpingud kuulusid ka Ulla noorpõlve, muusikut temast siiski ei saanud. Teda huvitas kunst ja temast sai sisearhitekt. “Mu vanemad minu valikutesse ei sekkunud,” räägib naine. “Mäletan, et maal pääses alati kodustest töödest, kui ütlesin, et lähen maalima või joonistama!” Näib, et kunstianne pärineb vanematelt – nii ema Ülle Ulla kui ka isa Ago-Endrik Kerge on Ulla sõnul suurepärased joonistajad.
Ulla elab täna koos perega Hiiumaal ja ka Eri on endale sinna suvekodukese muretsenud. Kui vähegi aega, käib Eri ikka sealkandis suvitamas. Ullal on hea meel, et kasuisa Eriga seob teda peale peresidemete veel üks ühine pühendunud töö. “Eri aitas ligi kümme aastat tagasi koos Peeter Palu ja Ermo Mäeotsaga asutada Kõpu Majaka Fondi, mis on sisuliselt fond Hiiumaa kultuuri edendamiseks. Selle käekäik on Erile äärmiselt tähtis. Oleme püüdnud seda siin tasapisi käigus hoida ja edasi arendada.”
oleme siiani Eri väikesed tüdrukud
Ariel Klasi tütarde Angelika Klas-Fagerlundi ja Marion Melniku ellu jõudis Eri siis, kui tüdrukud olid parajas teismeeas, Angelika 19- ja Marion 11aastane. Tüdrukud mäletavad, et teda oli väga kerge omaks võtta – Eri võttis kohe isarolli ja sellega probleeme polnud.
“Eri on täpselt selline eluaeg olnud – alati isa,” ütleb Angelika. “Tundub, et olen alati tema silmis väike tüdruk – ka nüüd, kui olen abielus ning mul on juba kahe ja poolene poeg Maximilian. Eri loob enda ümber turvatunde, pannes õla alla kõigele, mida me ette võtame, ja aidates alati, kui midagi juhtub. Tugev isafiguur.”
Õed tunnistavad, et Erit huvitas alati, kuidas neil koolis läheb. Marionile jätsid vägeva mulje kontsertreisid, kuhu isa ta kaasa võttis – see oli alati seiklus. “Näiteks Hamburgis viis isa mind kell viis hommikul kalaturule! Londonis käisime Andrew Loyd Weberi “Sunset Boulevardi” peaproovil ja Los Angeleses Universali stuudiotes.”
Angelika meenutab, kuidas ta kord tüdrukuna toidumürgituse sai, kui pooltoorest kana sõi. “Öösel hakkas mul väga halb. Isa ärkas, tormas kähku apteeki ja arsti otsima.” Iseloomulik stseen meenub ka veidi hilisemast ajast. “Mul olid 21aastasena sapikivid. Pidin operatsioonile minema, aga valud olid jubedad. Siis ta rahustas mind ja hoidis terve öö kaisus, kuigi olin juba suur!” Isa jaoks oli Angelika ikka väike tüdruk, kelle pisaraid tuleb kuivatada.
Mõned isa Eri õpetussõnad on tütardel tänaseni meeles. “Esiteks: ema peab aitama!” naerab Angelika ja kinnitab, et see käsklus on nii sisse harjunud, et enam meeldetuletust ei vaja. “Teine tähtis asi: tuleb rohkem kuulata kui ise rääkida!” Teiste kuulamine tähendab ümbritsevate inimestega arvestamist ja eriti vanemate inimeste austamist. “Ning alati on äärmiselt tähtis ise oma sõnu valida, sest sõnal on jõud.” Marion lisab, et Eri on alati õpetanud kunsti ja muusikasse austuse ja alndlikkusega suhtuma.
Nii isaliku ja helde inimese nagu Eri puhul ei pidanud neiud ka erilist vaeva nägema, et naiseliku kavalusega oma tahtmist saada. “Kui midagi Erilt küsin, siis tunnen, et olen jälle nagu väike laps ja et ka tema näeb meid nii,” ütleb Marion. “Ta ikka pöördub meie poole: kuula nüüd, laps!” Eriti noorpõlves tuli ikka ette, et isalt küsiti natuke abi reisimiseks või taskuraha. “Lähed isa juurde – papa Eri, kas ma saaksin...” naerab Angelika. “Tal on ju väga kiire elutempo, peab õigesti valima hetke, kui temalt midagi paluda või temaga midagi arutada.” Nii et naiselik kavalus tähendab selles peres ka teineteisega arvestamist. Marion ütleb, et tema saavutab tahtmise oma tööga.
Mille üle võib Eri kurjustada või pahaseks saada? “Vahel, kui meil kodus kõik kolm naist korraga liiga kõvasti räägivad, võib ta häält tõsta: nüüd palun vaikust!” muigab Angelika. Samas on Eri jaoks väga tähtis, et temalt nõu küsitakse ja temaga asju arutatakse – Angelika sõnul on ta suisa kurb, kui seda ei tehta.
“Mõned asjad häirivad isa õudselt – näiteks lohakus ja hooletus,” märgib Marion. Ei saa karistamatult Eri asju võtta ja mitte õigele kohale tagasi panna! “Teiste vajadustega arvestamata jätmine lihtsalt haavab teda – ta on ise väga täpne, teeb kõik asjad kohe ära, kui temalt paluda. Eri on pisiasjadeni punktuaalne,” ütleb Angelika.
Nii Angelika kui ka Marion on keset muusikat üles kasvanud ja muudele harrastustele selle kõrvalt aega ega ruumi ei jää. “Eri on alati kõigest sellest väga osa võtnud. Kui ta näiteks esinemiste ajal kusagil eemal viibib, siis alati helistab ja küsib, kuidas läks.” Marion räägib, et tema jõudis laulmise juurde läbi flöödiõpingute, mida soovitas talle koguni Eri Klasi ema – flöödipuhumine andis häälele jõudu.
Õdede sõnul on Eri üsna range kasvataja, kuid lõplikesse valikutesse ta ei puutu. “Ema on meil rohkem juhtija! Eri aga arvab, et inimene peab ise otsused langetama. Kui küsid, siis aitab. Ent muidu laseb vabalt valida.”
Nii Angelikale kui ka Marionile, kes mõlemad on ooperilauljad, pakub suurt rõõmu vahel koos Eriga töötada. Ehk nagu Angelika ütleb – see on nauding ja professionaalne tasu, kui Eri on kutsunud neid oma kontsertidele solistideks. Õed astuvad üles pühapäevasel juubelikontserdil Tallinna Raekoja platsil ja detsembris ka juubelikontserdil Tamperes, kus Eri on peadirigent olnud.
Angelika ütleb, et Erile muidu ei meeldi oma sünnipäeva tähistada. “Aga meil on muidugi pereringis kõik ette valmistatud, kingitused, mu heliloojast abikaasa Sebastian on ka üht-teist mõelnud. Minu arvates ongi see juubel mõeldud sõpradele ja kolleegidele, kes saavad tulla õnnitlema ja koos Eriga juubelit tähistama.”
Kommentaarid (0)