Kultuur

Ümbermaailmareis: Borneo saar 

Riina Beljajev, 29. aprill 2009 21:00
Foto: Riina Beljajev
Meie reisi järgmine sihtpunkt Borneo (ka Kalimantan – toim.) saar on koht, mille puhul polegi võimalik öelda, millises riigis see asub. Borneoga on hoopis nii, et kokku saab lugeda riigid, mis osaliselt või täielikult oma territooriumiga saarel paiknevad. Neid riike on kolm: Malaisia, Indoneesia ja Brunei.

 Väike Brunei asub Borneol tervenisti, kaks suuremat riiki osaliselt. Malaisiast on seal kaks osariiki, Sabah ja Sarawak, ning Indoneesiast Kalimantan. Meie võtsime Borneost ette Malaisia Sabahi osariigi ja Brunei pealinna Bandar Seri Begawani.



Rannale lõdvestuma


Väsimust tekitab ka pikkadest päevadest tekkiv unevõlg. Paljud kohad on kõige inimtühjemad ja ilusamad hommikul väga vara, kui õues on alles valgeks läinud, õhtud aga kuluvad igasuguste olmeliste tegevuste peale alates pesu pesemisest kuni järgmisteks päevadeks plaanide tegemiseni. Magamamineku aeg kipub seega püksikummina venima.


Nii võtsimegi Borneol esimese asjana ette väljapuhkamise Lõuna-Hiina mere randades. Ujumiseks mõeldud rannad asuvad Kota Kinabalust veidi eemal Tanjung Arus ja 20–30minutise paadisõidu kaugusel Tunku Abdul Rahmani rahvuspargi saartel. Esimene neist on peaaegu täiesti inimtühi, nii ei pea vette minnes muretsema isegi oma kaldale jäetud asjade pärast. Rannas jooksevad ringi vaid tuhanded liivakarva ja uskumatult pisikesed krabid, kes niipea, kui oma peade kohal samme kuulevad, välgukiirusel liiva sisse uuristatud aukudesse põgenevad.


Puhkusest välja puhanuna otsustasime ühel hommikul sõita Brunei sultanaati. Kota Kinabalust on sinna mugavaim ja kiireim sõita laevaga. Jõudsime sadamasse umbes pool tundi enne laeva väljumist ning kui kohtadele istusime, olime päris imestunud, et kogu rahvas juba laevas oli ning laev kohe liikuma hakkas. Ju siis on kõik reisijad kohal, mõtlesime, kuni pilk laeva kellal peatus. See oli tund aega meie enda omast ees. Alles siis taipasime, et olime mitmeid päevi pärast Indoneesiast tulekut elanud ikka veel sealse aja järgi.



Kokkupuude sultaniga


Bruneisse jõudsime ikkagi alles õhtupoolikul, sest teekond koosneb kahest laevasõidust vahepeatusega Labuani saarel ning ühest bussisõidust Brunei pika nimega pealinna Bandar Seri Begawani. Kohale jõudes palusime end maha panna kuninglike regaaliate muuseumi ees, kuhu on muu hulgas kogutud Brunei sultanile tehtud kingitused. Muuseumis tuli käia paljajalu ning pildistada tohtis ainult ühte eksponaati – sultani kroonimistseremoonia ajal kasutatud tõlda. Paljud kingitused tundusid küll kallihinnalised, kuid üllatavalt vaimuvaesed, nt kandikud, seinapildid jms. Ei ole imestada, et sultan on raatsinud talle tehtud kingitused ära anda.


Bandar Seri Begawan pole väga suur linn, seega ainus sõit, mille tegime bussiga, oli sultanipalee juurde. Kahjuks pole palee-esine just parim paik selle koha imetlemiseks, sest palee asub väravatest kaugel ning seda pole eriti nähagi. Tavakodanikele on palee avatud ainult moslemite püha kuu ramadaani ajal. Ainus eredam hetk käigust oli see, kui keegi sultani lähikonnast paleesse saabus. Liiklus pandi seisma juba viis minutit varem ning värava ees seisvatele turvameestele anti raadiosaatjast pidevalt teateid, kuidas tulek kulgeb. Varsti tuiskaski neljast mootorrattast koosneva eskordi saatel täpselt selleks ajaks avatud lossiväravatest sisse üks sultani luksusautode kollektsiooni kuuluvatest Porschedest, ilma et oleks selleks manöövriks kiirust kas või veidigi maha võtnud. Tõenäoliselt on meiesugustel inimestel isegi raske ette kujutada, millise tasemeni ulatub sultani ja tema perekonna ümmardamine lossiväravatest seespool. Linnapildis võib sultanit näha igal sammul, tema üleelusuuruses pildid katavad nii majade kui ka kuldse raamiga ümbritsetult isegi avalike WCde seinu.


Külake keset merd


Päeval jätab Bandar Seri Begawan veidike unise provintsilinna mulje, kuid ööpimeduses tuleb nähtavale selle märksa võluvam pale. Linna olulisemad ehitised, nt mošeed, on ilusti valgustatud ega lase endast pildistamata mööduda. Esindushoonetest vaevalt paarisaja meetri kaugusel aga saab alguse teekond põnevasse tundmatusse – veekülla Kampung Ayerisse, mille merevette vaiadele ehitatud majakestes elab üle 30 000 inimese. Veekülas saab päeval ka turistipaadiga ringi sõita, kuid meil vedas, õhtul linnas ringi jalutades sattusime juhuslikult ühele laudteeotsale, millest koosneb veeküla tänavatevõrgustik. Pärast esimesi ebakindlalt õõtsuvaid samme ei suutnud me sellest lummavast kohast tagasi tulla enne mitme tunni möödumist.


Veeküla elanikud on hämmastavalt sõbralikud, teretavad kõiki vastutulijaid ning isegi kui algul tundub see öiseks jalutuskäiguks väga kahtlane kant, sai tegelikult sellest meie Brunei külastuse kõige lahedam osa.  


Katsumus nõrganärvilistele


Brunei loodus on sarnane ülejäänud Borneo omaga ning teekonna vihmametsa võtsime me seetõttu ette taas Malaisiasse jõudes. Sealsed maailma vanimad vihmametsad on sedalaadi tegevuseks just õige paik. Kota Kinabalu rahvuspargi üks osa on ka Poringi kuumaveeallikate piirkond, milleni jõudmiseks tuleb küll tunde mööda mägiteid keerutada, kuid kohale jõudes on võimalik saada mitmete põnevate elamuste osaliseks. Näiteks on vihmametsa 40 meetri kõrgusele puude vahele ehitatud laudtee, mida mööda saab päris pikalt jalutada. See on nii kitsas, et astuda saab ainult jalg jala ette, ning kõigub piisavalt, et nõrgemanärviliste jaoks ületamatuks katsumuseks saada, kuid on siiski proovimist väärt.


Veel võtsime ette matka radadel, kus ühe kilomeetri läbimiseks oli aega ette nähtud rohkem kui tund. Pikk aeg iseloomustab päris hästi teeolusid, millega tuleb arvestada. Rahulikust jalutamisest pole juttugi, pigem on tegemist mäest üles rühkimise, üle puujuurte turnimise, mudalompidest ülehüppamise ja muude sedalaadi üldarendavate harjutustega. Päris plaanitud teekonna lõppu me ei jõudnudki, sest oh üllatus, vihmametsas hakkas vihma sadama, mille tagajärjel muutusid teed nii kiiresti mudaseks ja pehmeks, et muretsesime pigem tagasisaamise kui sihtpunktini jõudmise pärast.


Poringi peamine vaatamisväärus, kuumaveeallikad, kannatavad kahjuks inimtegevuse liigse mõju all. Lootsime näha looduslikke allikaid, kuid nende asemel pakuti enese leotamise võimalust kahhelkividest minibasseinikestes. Sellegipoolest on need pärast väsitavat matkamist mõnus lõõgastus.


Ninaahv jäi nägemata


Veetsime Kota Kinabalus piisavalt kaua aega, et hakata tajuma selle koha igapäevast elurütmi. Selle üks osa oli pühapäeviti otse meie majutuskoha kõrval toimuv tänavaturg. Hommikul vara kattus tänav erksavärviliste varikatustega, mille all olevatelt lettidelt võis osta kõike aladest käbidest kuni kilpkonnadeni. Veidi pärast keskpäeva oli plats taas puhas, nagu poleks vahepeal midagi toimunudki.


Päris palju jäi saarel siiski ka nägemata. Borneo kuulsat ninaahvi me seekord kahjuks ei kohanud, samuti jäi käimata Sepiloki orangutanide rehabilitatsioonikeskuses. Kurvastamiseks aga pole põhjust, sest muidu poleks mõtet tulevikus sinnakanti enam tagasi sõitagi.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee