"Olen väiksest peale harrastuskokk olnud, hakkasin süüa tegema viieaastaselt," jutustab Tartust pärit Kadri. Teismeeas ilmutas end ka teine huvi - disainida inimesi ilusamaks. Kadri õppis iseseisvalt juuksekääride ja -värvidega ringi käima ning meisterdas juba 15aastaselt tuttavatele soenguid. "Lihtsalt avastasin ühel hetkel, et oih! - tulebki välja!" Disainihuvi tõi tüdruku Tallinna, õppima moeloomingut, paraku sattus ta õppeasutusse, mis mõne aja pärast suleti. Päästerõngaks sai juuksurikoolitus. "Kahe nädala pärast öeldi aga, et mul pole seal enam midagi teha," naerab Kadri. Andekas iseõppija kutsuti hoopis salongi tööle.
Hinnatud juuksurina kindla palga peal, tekkis Kadril võimalusi ka väljaspool Eestit ringi vaadata. Tretil põhjanaabrite juurde leidis kord Helsingi baaris aset saatuslik kohtumine. Eksootilise välimusega Xuan Truc ja linalakast Kadri vahetasid telefoninumbreid ja jäidki suhtlema. Mõni aeg hiljem põrutas tüdruk vietnamlasest Trucile Soome külla. "Ei olnud plaani sinna pidama jääda, aga tuli üks nädal, tuli teine nädal, siis oli juba pool aastat möödas ja mina olin ikka veel Soomes."
Mis pani nägusa piiga eelistama Maarjamaa noorukitele temperamentset aasialast? "Kindlasti hoolivus ja oskus naist naisena kohelda. Unistasin juba siis perest ja lastest ning mind võlus ta suur perearmastus," jutustab elavaloomuline naine.
Kuidas Vietnami poiss Soome sattus, on lugu omaette. Seikleja hingega, alatihti pahandustesse sattuv jõnglane pani 13aastaselt oma vanemad fakti ette, et läheb Ameerikasse õnne otsima - Ameerikat peetakse Vietnamis endiselt tõotatud maaks, kus kõik unelmad täituvad. Viielapselise mitte eriti jõuka pere vanemad lubasid poisil minna, lootes, et ehk muudab vajadus iseseisvalt toime tulla ta vastutustundlikumaks. Truc maksis vanemate toel koha eest Ameerikasse suunduvas õnneotsijate paadis ja asus teele. Temaga ühines salaja, vanemate teadmata ka kolm aastat vanem õde. Ülerahvastatud paadiga seilati merel kaks nädalat, kuid Ameerika asemel randus alus pettumuseks hoopis Tais. End Vietnamis tagakiusatutena esitlenud inimesed paigutati põgenikelaagrisse, kust nad alles viie aasta pärast mööda maailma laiali saadeti. Truc koos õega sattus Soome, kuhu ta vanemad kuus aastat hiljem ülejäänud perega järele tulid.
Särtsaka Eesti tüdrukuga kohtumise ajal elektroonikafirmas töötanud Truc oli juba ammu mõlgutanud mõtet avada Soomes oma Tai restoran. Ettevõtlik Kadri mõjus innustavalt ja mõne aja pärast said noortest armunutest nii restoraniomanikud kui ka abikaasad. "Me leidsime Oulus, kus elasime, sobivad ruumid, tegime remondi ja palkasime tailasest koka," jutustab Kadri, kes veetis suure osa oma järgmisest eluperioodist köögis koka tegemisi jälgides, kõike maitstes ja meelde jättes.
Ükskord keerasid kuumaverelised aasialased, Kadri mees ja tailasest kokk, omavahel tülli. Järgmisel hommikul kokk tööle ei ilmunud. Korter, mida tailane üüris, oli tühi. Mida teha klientidega?
"Aasia köögis on road tähistatud numbritega, ühest kuuekümneni, kõik kindla koostisega. Minu mees ei teadnud sellest midagi, aga mul oli kõik peas. Kirjutasin siis mehele nimekirja koostistega ning istusin panni kõrval ja õpetasin, kuidas neid sööke teha." Trucist sai kokk, Kadrist tema juhendaja.
Juhtus aga nii, et mehe vanaisa Vietnamis suri ära. Mehel tuli sõita matustele. Seitse päeva nädalas ja 12 tundi päevas lahti olev restoran jäi kuuks ajaks ainuüksi Kadri hoolde. Noor abielunaine pidi hommikul enne restorani avamist toidukraami muretsema, ise kõik road valmis tegema ja mõnda aega need ka ise lauda kandma, kuni ta endale ühe noore tüdruku ettekandjaks leidis. "Ma mõtlesin, et hea, et ellu jäin - see oli nii hull! Aga samas pani see ka mõtlema: kui vaja, suudan ma kõike." Kadri koges, et inimvõimetel pole piire. "Sealt sain ma usu endasse ja teadmise, et ka mina võin süüa teha. See oli murdepunkt. Oli hästi raske, aga sain kõigega hakkama, kliendid käisid ja neid tuli juurde."
Kui Kadril kauaoodatud esimene beebi sündis, polnud värske emarolli kõrvalt võimalik restorani pidada ja see müüdi maha. Esimene laps, mehe pere suureks rõõmuks poeg, sai nimeks Quoc Dai. "See tähendab suurt maad või selle valitsejat. Nime valis mehe perekond," selgitab Kadri. Aasta ja neli kuud hiljem sündis teine poeg Quoc Tuân ehk vapper rüütel. "Ma olen alati lapsi tahtnud, vähemalt kaht, veel parem aga nelja," peab Kadri ka emarolli enda kutsumuseks.
Budistlikus perekonnas elades õppis Kadri austama võõraid tavasid ja hoiakuid vaatamata sellele, et ta ennast religioosseks inimeseks ei pea. Tema laste jaoks olid sisse seatud budistlikud altarid, kuhu pandi kaitseinglile küünlaid, riisi ja vett, pidupäevadel ka puuvilju, ja sooviti lapsele õnne, tervist ning kõike muud eluks tarvilikku. Vietnami kultuuris on perekond esmatähtis. Austatakse vanemaid inimesi, hoolitakse ligimesest. "Euroopa inimene on harjunud üksi olema ja toimetama, oled siin oma mullis ega oskagi alati teise inimesega arvestada," leiab Kadri.
Mehe töö viis eestlanna kaheks kuuks ka Vietnami, kuid päriseks poleks ta tahtnud sinna jääda. "Elasime Saigonis, tolmuses ja mürarikkas suurlinnas, kus tänavatel polnud isegi kohta lapsevankriga jalutamiseks. Pidin selleks ostukeskusesse minema. Parkidesse ei soovitatud valgel lapsega naisel turvalisuse huvides hoopiski minna."
Kultuuride erinevus tõi noore perekonna ellu siiski pingeid ja lahkhelisid. Omavahel kõneldi soome keeles, kuid suhte toimimiseks vajalik ühine keel jäigi leidmata. "Keelebarjääri tõttu ei saanud kunagi kindel olla, et me teineteisest õigesti aru saime," tunnistab Kadri. Suhe purunes ja ühel päeval tuli eestlanna, kaks tõmmut poisipõnni käekõrval, Tallinna tagasi. "Ma elasin viis aastat Soomes õnnelikku elu, aga olin hakanud tundma suurt puudust "minu inimestest", kes siia maha jäid," toob Kadri Chalice'i menulaulule viidates välja peamise põhjuse, miks ta pärast lahkuminekut Soome elama ei tahtnud jääda.
Taas juuksuriametisse asunud naine leidis peagi korteri ja pani lapsed lasteaeda. "Juuksurina tööd tehes oli aga kogu aeg hästi suur igatsus oma asja ajada. Ma olen ettevõtja hingega - see Soome restoranikogemus oli ju küll väga raske, aga samas nii mõnus! Ma saavutasin midagi!"
Kadri plaanis luua oma ilusalongi, aga ei leidnud sobivat kohta. Kodus sageli külalisi kostitavale naisele hakkasid aga sõbrad peale käima, et tehku hoopis restoran - nad pole kuskil Tallinnas sellist tom kha'd või tom yum'i saanud. Mõeldud, tehtud. Internetist otsides leidis hakkaja naine sobivad väljaehitatud köögiga ruumid. Kadril jätkus raha vaid mõõduka remondi jaoks. Enne kulbi järele haaramist tuli õblukesel naisel aga hoopis haamrit peos hoida. See-eest võib Riisi nime saanud kiirtoidurestoran uhkustada nüüd omaniku enda loodud sisekujundusega. Näiteks tumbad klopsis leidlik naine ise vanast riiulist ja svammist kokku.
Aasta tagasi avatud restoranile pole majandussurutis Kadri sõnul veel liiga tegema hakanud - kiiresti tekkinud oma klientuur ja suur sõpruskond hoiavad paika elujõulisena, edukalt toimib ka toidu koju ja kontorisse tellimise süsteem. "Peaaegu kõik ministeeriumid tellivad meilt toitu," rõõmustab hobi ja töö ühendanud naine. Edu põhjusi pole raske tuvastada - rõõm ja innukus, millega Kadri oma tooraineid tutvustab, veenab kiiresti, et lihtsama vastupanu teed ta süüa tehes ei lähe. "Sa nuusuta vaid!" on ta vaimustuses Taimaalt pärit koriandrist ning pakub näksida külmutatud laimilehti ja Tai basiilikut. "Toon oma kauba Helsingist. Isegi kui Tallinnas on mõnikord üht-teist saada, ei ole sel õiget lõhna ega maitset," kinnitab Kadri ja plaanib juba ka poekese avamist. "Nagunii varustan juba suurt hulka tuttavaid maitsetaimede, karri ja jasmiiniriisiga. Kui oled seda riisi kas või korra söönud, siis meie poodides olevat enam hästi ei taha!"
Kadri suhtub toitu kire ja vaimustusega. "Maitsed on elus nagu kingitus," õhkab ta jasmiiniteed mekkides. "Kui ma mõtlen näiteks uue toidu välja, tean juba enne proovimist, mis maitsega see tuleb - ma kujutan selgelt ette, mismoodi maitseained koos mõjuvad."
Kell viis paneb Kadri kulbi käest ja keerab restoraniuksed lukku. Nii vara? "Jah, ma olen mõelnud, et peaks äkki õhtuti kauem lahti hoidma, aga... Ma ei raatsi oma juuksuritööst loobuda!" Kadril on ka juuksurina arvukas klientuur. "Nad on nõus ükskõik mis kell tulema, kui ma ütlen, et nüüd saab aja. Võin juuksuritööd kas või öösel teha. See on kunst! Ja söögitegemine on ka kunst!"
Nõnda jagab kunstnik Kadri end kolme kutsumuse - söögitegemise, juuksuriameti ja emarolli vahel, ja julgeb ka tulevikuplaane teha. Miks ka mitte, kui ümber on "tema inimesed".
Kommentaarid