Portugali autonoomne haldusüksus Madeira pole mitte üks saar, vaid terve saarestik, millest asustatud on siiski üks – suurem ja tuntum. Puhkuseks sobib see eriti hästi neile, kes naudivad kergemaid rännakuid mitmekesises looduses ja tõsisemaid matku kõrgemal mägedes. Pelgalt päevitamiseks või merevees ligunemiseks pole siia mõtet tulla, selleks on teised kohad. Saarel valitsev pehme kliima (meie mõistes on siin alati suvi) võib paljud turistid segadusse ajada, seda just talveperioodil. Ühel päeval paistab kuum päike, lausa palav, tuult pole ollagi ja isegi öö on mõnusalt soe. Järgmisel päeval aga vajuvad pilved mägedest alla, sajab peenikest uduvihma ning jahe tuul sunnib välja otsima soojemaid riideid. Mägedes on mõistagi oluliselt jahedam ja vihmavõimalus suurem kui rannikul. Seega tasuks end ette valmistada muutlikeks ilmadeks.
Seda põnevat saart avastama asudes tuleb veidi kannatust varuda ja arvestada, et silma järgi jalutuskäigu kaugusel asuvasse külakesse jõudmiseks kulub kõvasti aega mööda käänulisi mägiteid. Igavust teel see-eest tundma ei pea, vaatamist jagub küllaga. Avastamisrõõm ongi selle saare üks suuremaid trumpe, igal sammul leidub siin midagi uut, olgu selleks siis lopsakas loodus, kaunid vaated või kiirelt muutuv ilmastik. Vulkaanipurskest alguse saanud saarel kasvab tänu soodsale pinnasele iga taim, mis kord oma juured mulda ajanud. Erinevaid taimi on saarele kaasa toodud üle maailma ja seda eksootilist liigirohkust võib näha nii linnaparkides, koduaedades kui ka vabas looduses. Kunagi erosiooni tõkkeks istutatud eukalüptisalud on võimsalt levinud ja neis metsades jalutades saab nautida kargelt jahutavat mägiõhku, mis seguneb intensiivse eukalüptilõhnaga. Saareelanikud on nende puude pärast küll veidi pahased, sest umbrohuna on nad enda ümbert välja tõrjunud kõik veidigi nõrgemad liigid. Lõhnavat õhku pakkuv mets aga aina kasvab ja kasvab, sest eukalüpti seemned ei hävinevat ka tules, räägivad kohalikud.
Saare lõunapoolne osa on oluliselt viljakama mullaga, soojem ja päikesepaistelisem kui saare põhjakallas. Veega on asjad aga vastupidi, kosutavat vihmavett, mis jõgesid täidab, leidub küllaga põhjas, lõunaküljel seda aga napib. Saare esmaasukad olid aga piisavalt nutikad ja rajasid omapärase kanalite võrgustiku, mille abil juhitakse vesi mägedest alla orgudesse. Neid kanaleid, mis on muide raiutud kivist, nimetatakse levada’deks, mis tõlkes tähendab eluvett. Selle veega kasteti ja kastetakse praegugi väikseid põllulappe, samuti kasutatakse seda joogiveena. Tänapäeval on aktiivses kasutuses olevaid levada’sid oluliselt vähemaks jäänud. Kahe tuhande kilomeetri pikkusest võrgustikust on käigus umbes 400 km, vaatamist väärt on need aga igal juhul, voolaku seal siis vesi või mitte. Mööda mäenõlvu alla orgude poole kulgevad levada’d on ääristatud jalgradadega ning just neid radu pidi on ütlemata mõnus kõndida. Matkaradu on saarel erineva raskuse ja pikkusega, suurem osa turiste läbib vähemalt ühe levada-raja. Kergemad neist on jõukohased ka eakamatele inimestele ja neilegi, kes pole eriti heas füüsilises vormis. Kaunid vaated igal sammul ja kosutav vesi alati käepärast võtta – mida üks rändaja veel tahta oskaks. Tänaseks on paljud populaarsemad levada-rajad ääristatud käsitugedega. Kõik on ülimalt turvaline, vahest liigagi. Hirmu kõrge järsaku serval turnides tundma ei pea ja nii satuvad neile radadele needki, kes muidu kõrgust pelgavad. Õnneks leidub midagi ka ekstreemsema matka austajatele. Kohalikud matkajuhid viskavad aremate turistide kulul pidevalt nalja. Kitsukesel teerajal vastutulijaid mööda lastes annab giid lõõpides karmi käsu: “Need, kes naeratavad, laske läbi, teised aga lükake alla!” Vastutulijad kahvatuvad ja naeratavad kramplikult, teed antakse siiski kõigile.
Hirm Madeira kitsaste ja kurviliste teede ees on liialdatud. Tõesti, esmapilgul tunduvad need lausa eluohtlikud, sest turiste sõidutavad taksojuhid, eriti aga jeepide juhid armastavad võtta veidi suuremaid poognaid kui vajalik ning peatada auto võimalikult kuristiku serva ligi. Kõik efekti nimel, et naised ikka kiljuks ja väriseks. Rahulikumal vaatlusel võib aga märgata, et liikluskultuur on siin täiuslikkuseni lihvitud. Manööverdamine on lausa perfektne, paar sentimeetrit autode vahel pole oskajate jaoks mingi probleem. Kiirust külavaheteedel ei ületata ja teed antakse korrektselt. Enne pimedamaid kurve võetakse alati hoog maha ja vajadusel tuututatakse, et enda tulekust märku anda. Tänu Euroopa Liidu rahadele on teed tõeliselt heas korras, ääristatud turvaliste piirete ja nurgapeeglitega. Pikkade ringide vältimiseks on saarele rajatud ka arvestatavalt palju tunneleid, mis vähendavad tunduvalt ajakulu ühest punktist teise jõudmisel. Tunneleid ehitatakse siin aga mehaaniliselt, raiudes, dünamiidi kasutamine on keelatud, sest see võiks kahjustada mägesid ja need varisemisohtlikuks muuta. Vanemad teed mägedes ja külavahel hämmastavad aga igaüht, nimelt on need laotud väikestest laavakividest, mis on vägagi vastupidavad, kuid samas on see olnud ülimalt töömahukas protsess. Raske on isegi ette kujutada, kui palju aega nende teede ehitamine võis aega võtta, käsitöö ju ikkagi. Aga teed on siin pikad ja looklevad mööda mäekülgi nagu maod.
Pole olemas turismimaad ilma korralike turistilõksudeta, nii leidub neid ka Madeiral. Peale levada-radade peab iga külaline ära proovima ka kohalikud toidud ja joogid. Söökidest pakutakse erinevaid mereande, loomaliha ja püreesuppe. Rammus espada (kohalike avastatud hirmsa näoga süvaveekala), praetud rohkes õlis, tundub ehk liiga lääge, aga kohalikud on selle üle uhked ja pakuvad seda kõigile külalistele. Neile, kes liha tellivad, vaadatakse viltu ja üritatakse neid ümber veenda – keset merd süüakse kala, mitte liha! Iga väiksemgi külake uhkeldab kohaliku vägijoogi poncha’ga ja üritab turistidele selgeks teha, et ainult nende külas segatakse seda õigesti. Poncha on segu värskelt pressitud sidrunimahlast, vedelast meest ja kohalikust puskarist (aguaardente’st). Puskarit aetakse suhkruroost ja selle kanguseks on umbes 40%.Sidrunimahla pannakse joogi sisse ohtralt, üle poole, ja ega meegagi koonerdata. Kosutava ja vitamiinirohke napsitopsi eest küsitakse baarides umbes kaks eurot. Omapärane meelelahutus, mida turistidele veel pakutakse, on sõit korvkelkudega (toboggan) mööda asfalti. Sõit pole eriti kiire ega ohtlik, kelku peab kohati lausa lükkama, et see edasi liiguks. Kelgusõit kestab alla kümne minuti ja selle lõbu eest küsitakse 20 eurot. Kõige suurem tõmbenumber turistile on aga Madeira loodus, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks, seda peab ise kogema. Kõige selle nautimiseks peab saarele tiiru või kaks peale tegema. Erineva ilmega on nii ida- kui ka läänekallas, põhja- ja lõunarannik. Pisikesel saarel on olemas nii kõrged mäed kui ka sügavad metsad, kivised platood ja laavakoopad ning muidugi kõige selle ümber ääretu ookean.
Kommentaarid (0)