Liisa elukaaslane, lavastaja-näitekirjanik Urmas Lennuk (37) võttis kõne vastu ja tuli naisele aeda sõnumit tooma. "Ma sain kohe ta näost aru, et nüüd see juhtub. Tegelikult pidin koos teatriga olema samal ajal Viinis, kuid viimasel hetkel ütlesin millegipärast ära," jutustab vastne ema justkui kõrgemalt juhitud sündmusi. "Kui teatrirahvas Viinist tagasi tuli, oli meil laps kodus. Siis äkki mõtlesin, et kui oleksin Viini läinud, oleksime Kadi Leenust ilma jäänud!"
Kadi Leenu sünniks polnud Liisa niisiis päris ette valmistunud, kui selleks mitte nimetada pea paari aastat paberite täitmist, pereuuringuid ja lõputut ootamist.Lapsendamise mõte aga hakkas Liisa peas idanema juba aastaid varem. "Kogu mu eelnev elu oli suur kadalipp, raseduse katkemistest kuni emakast leitud kasvajani. Pärast seda hakkasin käima Tallinnas Pelgulinna naistenõuandlas. Nüüd olen ma seal nagu kuldkaardi omanik," naerab ta. Tänaseks teab Liisa peast kõikvõimalikke katkemiste variante ja oskab näiteks ultraheliekraanilt andmeid lugeda. Positiivne on kogu loos aga see, et tema enda päris oma lapse saamise võimalust pole seni ükski arst välistanud. Liisa seni pikim rasedus on kestnud neli kuud. "Kõik juba teadsid ootusest ja elasid kaasa. Ütlesin isegi Vanalinna Stuudiost tehtud tööpakkumise ära, ja siis äkki... Kuid ma jaksan ikka loota ja oodata," kõlab reibas kokkuvõte.Veel tervisest rääkides mainib Liisa, et täna sööb ta tablette. "Mul avastati kilpnäärme alatalitlus. Nüüd söön tablette ja viie aasta jooksul on tervis paranenud. Kuid praegugi mõtlen: mis siis, kui see oleks varem avastatud?"Liisa ja Urmas on viis talve koos elanud. "Mulle meeldib talvesid lugeda, neid on raskem üle elada. Pealegi kolisime me kohe maale elama, täiesti metsa sisse. Kui talvel oli ikka põhjatuul ja pinnatuisk, ei pääsenudki siit kuhugi," meenutab Liisa, lastes samal ajal silmadega üle uue, ehkki vana taluõue. "Kui hakkasime Urmasega pereloomisest rääkima, saigi valitud praegune koht - liiklus lähedal, küla siinsamas. Nüüd ongi meil vanade õunapuude, marjapõõsaste ja abihoonetega taluõu, kus suurele palkmajale saab just korralik katus peale ja seinad talveks vooderdatud."
Pere loomine tähendab selles loos seda, et räägiti mõne kolleegiga, kel juba lapsendamiskogemused. "Õnneks oli, kellelt küsida. Näiteks olid suureks abiks Hannes Kaljujärv ja tema sotsiaaltöötajast kaasa Keiu. Küsisin nõu ja kogemusi ka Liina Olmarult. Ning nüüd, kui Pirjo Levandi lugu lugesin, tekkis äratundmine," loetleb Liisa saatusekaaslasi. Nii oli algus tehtud ja ees ootas suhte proovikivi: pereuuring. "See on nagu tundidepikkune enesesse vaatamine. Uurija tuli koju, rääkis minuga ja mehega, koos ja eraldi. Ning käis kogu mineviku üksipulgi läbi. See võib paarid omavahel päris riidu ajada, kui eelnevalt ei ole kõneldud. Paljudel on ju komme - mis olnud, see olnud. Kuid lapsendamisplaanide puhul on kasulik oma kaaslasest ikka kõik eelnevalt teada saada," õpetab Liisa. Tema kogemust kuulates tundub uskumatu, et midagi sellist ei olegi ette nähtud neile, kes lapsi lapsendamata saavad.Muide, vahetult pärast Kadi Leenu sündi selgus, et vanemad pidi veel umbes kolmekümne ametniku juures käima. Teiste hulgas kohtusid nad siis ka psühhiaatriga. Kuid veel korraks lapse-eelsesse aega põigates: Liisa ja Urmas täitsid ka ankeedi, kuhu pidid märkima muu hulgas, kummast soost ja kui vana last nad soovivad. "Kuna olin kuulnud, et tüdrukut saada on praktiliselt võimatu, ei osanudki soovida muud, kui et laps oleks võimalikult väike, see tähendab 7-8kuune."
Seejärel algas jälle ootamine, kuni helises telefon. Titekasvatamise raamatust näpuga järge ajades sõitsid noore vanemad kõigepealt Rakverre sotsiaalametniku juurde, kes ütles, et vaat sinna sünnitusmajja tuleb minna. "Kuna oli nädalavahetus, ei saanud me aga last kohe näha. Esmaspäeval hakkas suur jooksmine - käisime kõik võimalikud ja võimatud ametkonnad lõpuks päevaga läbi. Peas ainult üks mõte vasardamas - meie tütreke on seal haiglas üksinda," vuristab Liisa. Siis tunnistab ta salapäraselt: "Lõpuks saime ta n-ö ebaseaduslikult koju, muidu enne kohtuotsust ei tohiks. Samas on olemas lapse nn eelhoolduse võimalus. Kuid sotsiaalametnik käis meil just kodu üle vaatamas ning nähes õuel väikest kolmerattalist jalgratast, ütles naerdes: siin on tõesti ainult laps puudu."Liisa ootusele elasid kaasa ka kollegid ja sõbrad ning kui Kadi Leen koju toodi, tulid kõik ühiselt appi "Mitmel kolleegil oli tüdrukuriideid tuua ja näiteks Ülle Lichtfeld tõi voodi. Nii palju häid inimesi on ilmas!" Kuid titeriiete maailmagi tuleb tundma õppida. Nii kujunes seikluseks näiteks tite peakatte ostmine: "Ühte mütsi käisime kolm korda ostmas, iga kord sai liiga suur. Lõpuks võtsime Leenu kaasa, ostsime peakatte ära ja koju jõudes selgus - jälle liiga suur," naerab Liisa.
Kadi Leen on vestluse ajal mõnusalt varjus maganud, nüüd teeb tüdrukuke häält ja ema juba jooksebki. Emaks nimetab Liisa ka Kadi sünnitanud noort naist."Bioloogiliste vanematega me kokku ei puutunud, kuid tean, et ema on sünnitanud kaks last ja mõlemast loobunud, kuna tal ei ole perekonda ega sugulasi. Kuid selle eest, et ta otsustas lapse lõpuni kanda, kõigest hoolimata - müts maha ta ees," on Liisa liigutatud. "Oleks tore, kui oleks võimalik lapseootusele kaasa elada. Et sa tead algusest peale: see naine sünnitab sulle lapsendamiseks lapse. Ma tõesti toetaks seda naist ja elaks nii rasedusele kaasa. Ja mis siis, et ma sellega kokku kasvan? " küsib Liisa mõnele egokeskse maailmavaatega naisele vägagi veidrana tunduva küsimuse. "Leenu ema ei tea täna meist mitte midagi, kuid Leenul on võimalus oma bioloogiline ema üles leida, kui ta saab 18. Miks mitte? Ilus tegu on ju tehtud! Ja nii tore ju, kui on lähedaste ring. Ehk on ka temal hea teada, et lapsel ja meil on nüüd kõik hästi."Liisa ise koges lapsena suhtumise äärmusi. "Olin koolis õpilasvalitsuse liider ja samas kaaslaste peksukott. Tagantjärele mõeldes on see nii absurdne," meenutab Rakvere teatri hetkel üks edukamaid näitlejannasid. "Elus on kuidagi niimoodi läinud ja võib-olla ma sellepärast lapsendamist nii väga pooldangi. Sest minu jaoks on väga tähtsad sellised tunded nagu hoolimine, turvalisus ja usaldus. Lapsed on mulle alati meeldinud, olen soovinud, et neil oleks rohkem toetajaid. Mitte suhutmist, et sina oled laps, sa ei tea midagi. Keskkoolis valisingi erialaks eelkooliealistega töö ning olin lasteaias praktikal. Hiljem, pärast lavakat, õppisin psühholoogiat juurde."
Kadi Leenul on juustes pisike sünnimärk. Ines Aru öelnud Liisale, et kui lapsel on märk, mida ise ei näe, siis tuleb õnnelik elu. Kuid kas ka lapsendamine jääb tüdrukukest nähtmatu märgina saatma? "Meie räägime Leenule juba praegu, et ta on lapsendatud, et ta oleks kursis ja et talle ei tuleks see ootamatult. Ka nii on võimalik lapsi saada," kinnitab kõige kiuste emaks saanu. "Seda enam, et meie ümbruskond - sõbrad ja kolleegid - on ju kõigega kursis. Muide, oleme märganud, et mõned nende seast on juba küsima hakanud, kuidas kõik ikka käis. Ei imestaks, kui nemadki varsti lapsendavad." Liisa ohkab ootamatult: "Õnneks ei ole ka enam nii nagu vene ajal, mil lapsendamiseks sõideti teise liiduvabariiki ja käidi padi kleidi all üheksa kuud ringi. Hiljem vahetati lapsel sünnipäev ära. Meie käest küsiti ka, et kas vahetate lapsel sünnipäeva ka ära. Muidugi ei vahetanud."Kadi Leenule jäi alles ka nimi. "Ema andis loobudes tüdrukukesele nimeks Kadi. Ta oligi selline pisike, kidi-Kadi. Mõtlesime aga ikka teist nime ka sinna juurde ja nii ühel päeval saigi kokku Kadi Leen Lennuk," räägib Liisa ning sätib pisikest paremini sülle."Algul ta ei tahtnud üldse süles olla. Päris õudne, kümme plastikkasti moodi voodis veedetud päeva olid jätnud oma jälje. Laps karjus, kuid Urmas muudkui hoidis teda enda rinna vastas, öeldes, et tema tütar peab süles olema. Ja mina olin kõrval hädas, sest tundus, et tütrel on nii paha olla... Algul harjutasimegi kahe minuti kaupa. Kuid nüüd on ta süles juba rahulikum," kirjeldab noor ema.Kohe saab pisipiiga kolmekuuseks. "Me olemegi lahus olnud vaid need kümme esimest päeva... Esimesed nädalad lugesin igal vabal hetkel raamatut või helistasin teistele emmedele, et küsida, kas see või teine on ikka normaalne ja mida teha, kui ... Kaks esimest kuud nägi ta olemise ja kasvamisega nii palju vaeva. Nüüd ajame juba juttu, ta oskab naeratadagi. Kadi Leen on meidki hoidnud - ta on hea laps. Ta on hea isuga ja kasvab jõudsalt, pikkustki on visanud. Ta päevane rütm on juba pisut muutunud, kuid meilgi on juba rohkem vilumust. On tunne, nagu ta oleks alati meiega olnud!"
Kommentaarid (0)