Kuidas suri 250 aastat hiljem rabast leitud naine (4)

Üks rahvajuttudest Hageri kandis räägib abielupaarist. Naine armastas napsi võtta ja võõraste meestega pidu panna – käis üle Rabivere raba Lohu trahterisse. Kuni ühel õhtul ei tulnudki enam koju.

Eks armukade mees ta maha lõi ja rappa mattis. Teine jutt räägib vaeslapsest, kes jäi lapseootele ja pani kiriku hukkamõistu kartes endale käe külge. Surnuaeda teda matta ei saanud ja nii tehtigi haud Rabivere rappa. Kolmas lugu on samuti vaesest neiust, keda peigmees tüssas ja kes meeleheites end raba juures üles poos. Temagi surnukeha maeti vaikselt sinnasamasse.

Kui 17. märtsi Vaba Maa Rabivere soolaibast 1937. aastal kirjutas, siis oli pealkirjaks pandud: «Teadus avastas mõrva, mis toimunud 250 aastat tagasi». Aasta varem olid töömehed sattunud Rabivere rabas poolteise meetri sügavusele maetud naise surnukehale.

Rootsiaegse kaheöörise ja sõle järgi arvati, et tegemist on 1690. aasta kandis surnud või tapetud naisega, kelle rõivastestki oli veel päris palju säilinud. Vaesusele vihjas see, et riiet oli jämedate pistetega körtsitud ja paigatud ning seelik narmendas.

Kuigi mõni rahvajutt räägib juhuslikust laukassekukkumisest, kaldusid toonased teadlased mõrva poole ja juhuslikku kukkumist ei toetatud. Soolaip maeti toona Tartu Maarja surnuaiale.