"Kultuuri, kunsti ja teaduse vallas püüdsid Andresen ja Kruus igati kindlustada kodanlike natsionalistide positsioone… 1943. aastal anti teenelise kultuuritegelase aunimetus kunstnik Adamson-Ericule, suurmajaomaniku pojale, dekadenditsevale formalistile ja natsionalistile… 1945. aastal, kui ENSV oli äsja vabanenud Saksa okupantidest, anti rahvakirjaniku aunimetus Tuglasele – eesti sümbolistide peamehele, kirjanik-dekadendile, kes kogu oma elu jooksul pole kirjutanud midagi rahva jaoks ja kes üldse mitte midagi pole kirjutanud nõukogude võimu ajal… kes ajas kogu oma elu jooksul kodanlik-natsionalistlikku poliitikat. 1945. aastal anti pärast ENSV vabastamist teenelise kultuuritegelase aunimetus Starkopfile ja Vabbele – okupeeritud territooriumil töötanud kunstnikele-formalistidele, natsionalistidele ja apoliitilisuse propagandistidele," vahutas Käbin, lugedes ette järjest uusi ja uusi nimesid: Käis, Vettik, Semper, Wõrk, Kalmet jt.
"Meil toetuti seni intelligentsile ning nende hulgast sotsiaalšovinistidele," süüdistas Käbin – ja leidis hea näite enda tegevusest: kirjanike liidu sekretäriks edutati "algaja kirjanik", endine tööline sm Mälk.
Kommentaarid (0)