Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
Blogid
3. märts 2015, 07:00

Kuidas lahkunud valija on Eestile kadunud (3)

1251 ei ole number ega midagi. Nii palju oli valimiskomisjoni andmeil välismaal elavaid eestlasi, kes käis (tõenäoliselt saatkonnas) valimiskasti juures. Nagu valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu, julgen samuti olla pisut skeptiline ja arvata, et seal elavaist ümmarguselt 77 000 hääleõiguslikust kodanikust ei viitsinud suur osa e-häältki anda.

Siinne jutt on aga õigupoolest muust, sest välismaal elavate eestlaste suurest hulgast mõeldes tuli meelde paar aastat tagasi ajakirjas Tuna ilmunud Jüri Alliku ja Anu Realo essee. See osa, mis püüdis leida vastust küsimusele, kas inimene on oma kultuuri nägu.

Üks nende järeldusi oli, et viis avarat isiksuseomadust – muu hulgas avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus – ilmutavad ennast igal pool enam-vähem ühtemoodi. Sõltumata inimese keelest, kultuurist ja majanduslikust arengust.

Ehk siis: ei ole põhjust arvata, et inimene, kes oli oma kodumaal avatud uutele kogemustele, jätab uuel kodumaal järsku katsetamata teistmoodi riideid, toite ja harrastusi, või poleks sama jutukas, sõbralik ja lahke, nagu ta Eestis oli. Ehk teisiti: kolimisvalmis on inimesed, kelle isiksuseomadused on juba iseenesest sarnasemad sellele, mis neid uuel asukohamaal ootab.

Ja kui see nii on, siis miks peaksidki nad mõne aasta pärast vanast kodumaast nii väga hoolima, et hääletama asuvad.