Inglite linn paistab silma hoopis hullude inimeste poolest… (6)

Pühapäeva õhtul pärast Oscareid bussiga koju sõites (jah, mõtlesin takso võtmise peale.. aga siis jällegi – milleks, kui bussid veel liiguvad?) leidis aset vahejuhtum, mis pani mind seda postitust kirjutama.

Kui mina number 217 peale läksin, oli bussil keeruline peatusesse sõita, sest mingi auto blokeeris teed. Õnneks sain ikka ühistranspordi peale ja peagi selgus, et tume auto ajab taga mingit naist, kes on bussis. Keskealine tumedanahaline naine nuttis ja rääkis väga arusaamatut juttu. Midagi koos suremisest ja kellegagi põgenemisest.

Paar peatust hiljem sai autoga meie ees kihutanud mees bussi peale. Ja siis hakkasid asjad ümber joonistuma – paistis, et nii-öelda paha oli hoopis see naine ja mees püüdis teda kätte saada. Asi päädis lõpuks sellega, et bussijuht kutsus politsei ja võimud tegelesid naisega. Meie hakkasime jälle sõitma 15 minutit hiljem – jõudsin selle tsirkuse ajal isegi oma Oscarite artikli valmis kirjutada!

Aga see on kõigest üks näide. Iga natukese aja tagant näeb tänaval inimesi, kes omaette väga elavalt räägivad või sihitult ringi uitavad. Ja ma ei räägi praegu kodututest (sest neid on palju igal pool), vaid konkreetselt sellistest inimestest, kellel on peas midagi paigast ära.

Ma olen palju ringi käinud ja palju näinud, kuid ausalt, ma ei mäleta, et üheski linnas oleksin selliseid inimesi nii palju näinud. Ei tea, milles asi on, et just Los Angeleses neid eriti palju on? Kas elu siin on nii metsik, et hammasrataste vahele jäänud inimeste mõistus ei pea vastu?

Olen New Yorgis käinud, kuid üldtuntud arvamuse järgi on just seal elustiil nii karm, et inimene võib peast segi minna. Minu sõber Tom, kes on New Yorgist pärit, ütles kord, et näiteks sööki ei tohi nautida – see käib New Yorgi elustiili vastu. "Kõike tuleb teha kiiresti. Ja kui selle juures midagi nautima hakkad, siis tuleb kiirust lisada. Midagi ei tohi nautida," teatas ta, kui olime söömas.

Ma olin New Yorgis veidi üle aasta tagasi, kuid ei suuda meenutada ühtegi eredat juhtumit, kus oleksin tänaval kokku puutunud vaimselt haigete inimestega. Ma ei taha öelda, et neid õnnetuid inimesi seal ei ole. Kindlasti on. Aga mingil kummalisel põhjusel paistab Los Angeles vähemalt minu jaoks selles osas eriti eredalt silma. Tahaksin, et mul oleks mõni piisavalt tark inimene, kellelt küsida, kas Los Angeleses tervishoiu-või sotsiaalhoolekandesüsteem tõesti ei saa siis kuidagi aidata.