LISA KOMMENTAAR
16. veebruar 2015, 08:18
See, et te ennast näljutate on teie probleem.Te peaksitegi vähem sööma, siis ehk tekib õige söögi isu.Minul noorena ei olnud tihti midagi süüa, aga see ei tähendanud, et ma ei soovinud süüa.
15. veebruar 2015, 14:19
Ka minul olid noore neiuna toitumishäired seega tean millest räägin. Ja see on tõsine süvenev probleem. Ilusad pildid "ideaalsetest null suuruses "modellidest. Inimestest, keda ei ole olemas tegelikult. Kui noorel tüdrukul on selline iluideaal ja ta naiseks sirgudes avastab et reaalsus on veidi teine, ongi probleem käes.
Igal pool ju rõhutatakse, et kui oled modellimõõtu siis oled seksikas, ilus ja edukas. Ja mida peab siis tundma noor kes sellesse kategooriasse ei mahu.
Tänapäeval ei ole enam tähtis, et oleksid terve,peaasi et peenike oled. Ühiskond on haige.
Igal pool ju rõhutatakse, et kui oled modellimõõtu siis oled seksikas, ilus ja edukas. Ja mida peab siis tundma noor kes sellesse kategooriasse ei mahu.
Tänapäeval ei ole enam tähtis, et oleksid terve,peaasi et peenike oled. Ühiskond on haige.
15. veebruar 2015, 10:27
Abi saab kahest kohast: Seewald ja Jämejala!
15. veebruar 2015, 00:47
Ehk on lohutuseks see, et mehed ei taha ka piitspeenikest, öeldes, et koer ka ei näri paljast konti. Võrdlus muidugi inetu, aga nii ta on. Minu oma ütleb ikka, et jube oleks kui voodis oleks kuulda kondiklõbinat. Ja teine lohutus on see, et moed muutuvad, nagu ilmgi- varsti on just kurvikad jälle moes.
14. veebruar 2015, 21:47
Tore, et selline teema. Tütarlaps Deisy Võrust, palun otsi abi!!! Ära usu kui suu kõhnust imetletakse!
15. veebruar 2015, 06:37
Mis sa hing teed, kui mees tahab.... Emana võiks mõistus küll peas olla! Head geenid?- bullshit!
14. veebruar 2015, 20:10
Mul on nendest noortest siiralt kahju. Ka mu oma tütar vaevles selle haiguse küüsis palju aastaid. Ega sellest päris vabaks ei saa kunagi. See on tohutu sisemine võitlus, mis kurnab sind. Seda haigust on algul teistel raske mõista ja ka raske inimest aidata, sest ta peab seda ise tahtma, kuid asi on kinni peas. Neil on piinlik ja häbi oma perekonna ees ning tahavad haigust varjata. See on olnud üks raskeim mure oma lapse elu ja tervise pärast. Kõigile, kes kannatavad selle hirmsa haiguse käes, soovin tahtejõudu selle tunnistamiseks ning abi otsimiseks, olge tugevad.
14. veebruar 2015, 16:10
Ma arvan, et need foorumites levivad toitumisnõustamised ja imepillid kaalualandamiseks ja muu taoline staff hakkab juba normaalset taluvuspiiri ületama. Suur osa mu tuttavatest noortest neidudest diagnoosib endal ise nii gluteeni kui kaseiini kui laktoositalumatust ja see ei ole normaalne. Kui naine kannab rõivasuurust 42-44, siis tembeldatakse ta lödisevaks pekihunnikuks. Ühiskond on haige.
14. veebruar 2015, 17:57
Pole kuulda, et keegi õpetatud isikutest (arstid eelkõige) oleksid sellise haiguse vastu piiksugi teinud. Võiks ju, ja oleks palju kirjutada, millised on tagajärjed. Aga nagu üksmeelne vaikus.
14. veebruar 2015, 22:30
ühiskond olen mina, oled sina 16,10 ja sina 17,57.
Hoolid oma lapsest, ei pea tema internetist otsima, kas on tema pekihunnik või mitte. Veel vähem peaks ta postitama mingeid arvustusi.
Elu on lihtsam, kui me arvame. Siirus tuleb ainult kasuks.
Hoolid oma lapsest, ei pea tema internetist otsima, kas on tema pekihunnik või mitte. Veel vähem peaks ta postitama mingeid arvustusi.
Elu on lihtsam, kui me arvame. Siirus tuleb ainult kasuks.
15. veebruar 2015, 10:39
See, kes teisele silma pilgutamata pekihunnik ütleb, on ka omast arust siiras. Mis sa targutad siin tühja.
14. veebruar 2015, 16:01
Jah.. Kunagi põdesin ka buliimiat.. või õigemini võitlen sellega tänasepäevani. Kaalusin 65kg oma 65cm pikkuse juures ja päris mõni sõimas paksuks.. Hakkasin siis ka oksendama ja kõvasti trenni tegema, lootes,et saan peenikeseks.. Olin põdenud buliimiat 3 aastat kui sain aru ,et see pole õige.. Hakkasin endale sisestama miks peaksin sellest üle saama ja milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob.. Ei julgenud kellegilt abi ka küsida, ja üritasin ise sellest välja tulla.Sellega seoses ei julgenud enam süüa ka ja kaal oli kiiresti 50 peal.. Ikka leidus inimesi kelle arvates olen liiga paks.. Teste arvates liiga peenike.. Hakkasin vaikselt sööma ja kaal tõusis kiiresti, kuigi söögikogused olid väiksed.. Teinekord läksin jälle kohe oksendama kuna tundus,et olen liiga palju söönud.. ( 1 kartul ) ja nüüd pole küll enam pool aastat näljutanud ega oksendanud ja kaal 58-60kg vahel aga võitlus käib siiamaani ja söömishäiretest pole 100% lahti saanud. Kiusatus oksendama minna on peale söömist alati suur. Kõik see kokku on kestnud juba 5 aastat.
14. veebruar 2015, 15:07
Vastasrinne neile, kes propageerivad modellide kõhnust. Vastasleer neile, kes teevad suuremast osast toidust rämpstoidu. Kas pole arste, kes võiksid tervislikkusest artikleid vorpida? Laps, kes kasvab, võtab alati esimest infot puhta tõena. See tõde tuleb ümber lükata, et kõhn on mall.
14. veebruar 2015, 15:04
Probleem on yhiskonnas. Enamus naisi Eestis näljutavad ennast, muidu langevad koheselt teise kasti. Naine nr.38 on meie yhiskonnas juba päris kole nähtus!
14. veebruar 2015, 20:00
...kanan suurust L/XL. Ei tunne küll end paksuna. "Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi" :D
KOMMENTAARID (17)