KUI KODULOOM ON KALLIMAST TÄHTSAM: "Ma ei tahagi mehelt musi, hoidku pealegi kõik koerale!" (24)

Naist vihastab ka see, et mees hellitab bokserit – tule issi juurde! – ja laseb koeral oma nägu lakkuda. "Ma ei tahagi mehelt musi, hoidku pealegi kõik koerale!" Ene ütleb otse, et ta on nelja-aastase bokseri peale armukade, sest too on mehele lapse ja armukese eest. "Koer ei näita mulle otseselt hambaid (see veel puudub!), kuid toitu ta minu käest ei võta. Kui tahangi temaga mängida, siis pole tal tuju."

Koer olevat nii ülbe, et vaatab diivani peal õhtuti koos mehega telerit. Naise koht on tugitoolis. Ene sõnul on tema tutvusringkonnas teisigi koeraga peresid, kuid nii jäägitut lemmikloomaarmastust pole ta märganud.

Ta arvab end teadvat põhjust, miks temal koeraga klappi pole: bokser on mehe pärandus ja ainus pereliige eelmisest kooselust. Tema eelmine naine võttis lapse ja lahkus Eestist, mehele jäi kutsikaohtu bokser.

Jõulude ajal naise vanemate juures Kagu-Eestis külas olles sai Ene ema koera peale kurjaks: ennekuulmatu, et penil lastakse voodis puhaste linade vahel mõnuleda! "Koer sai lõpuks voodist välja pukseeritud, mees oli tige, kolis temaga teise tuppa magama. Hommikul pidi käsitöölembene mamma krambid saama – koeravolask lesis tema kootud õlarätil!"

Ene suhtlemine mehega on peaaegu olematu. "Ma ei saa aru, mis toimub, sest mees räägib koeraga rohkem kui minuga. Alguses mõtlesin, et mängus on teine naine, aga ei ole!"

Kartus saada reedetud

Osteopaat ja perenõustaja Ragna Oro-Vister aimab sellise lemmikloomaarmastuse tagamaid. "Järjest raskem on inimestel ennast keeleliselt väljendada, nad ei oska enam omavahel rääkida, õigemini kardavad. Otsest suhtlust välditakse, lihtsam on olla Facebookis, saata meil. Lemmikloomaga on kergem – koer või kass mõistab peremeest." Nad ei vaja ilusaid lauseid, kuigi hääletooni peab ikkagi valima.

Pühendumine ainult loomale on Oro-Visteri sõnul lähedussuhte hirm ehk hälve. "Hirm on aga armastuse vastand. Kui inimene ei suuda avatud ja aus olla, siis suhe loomaga korvab ta vajadused ja väldib ohtu saada reedetud mingistki aspektist. Kui te ei lase endale kedagi lähedale, siis reeglina ei püüdle te ka ise teiste lähedust."

Inimene võib end üksikuna tunda ka pere keskel. Siis võib juhtuda, et koer on kallima eest.

Ragna Oro-Vister lisab, et lemmikloomaga näilist lähedust luues, allutades teda oma unelmatele ja soovidele, ei pruugi see kokkuvõttes loomale tervislik ja kasulik olla. "Kas loodusega ühenduses olev inimene tuleks selle peale, et kass või koer laua äärde tõsta ja üle sööta, kõigele lisaks kassile veel sussid jalga ja rihm kaela installeerida? Teda ilusalongi vedada? Olen näinud koeri-kasse, kelle küüned on lakitud." Nõustaja arvates viib see kõik inimese eemale nii loodusest kui ka iseendast.

"Inimsuhted väärastuvad erinevatel viisidel, aga peamine põhjus on saamatus suhelda ja kartus olla vaimselt-füüsiliselt lähedane teise inimesega," võtab Oro-Vister räägitu lühidalt kokku.

Aga see, et lemmikloom on elukaaslasest ja lastestki tähtsam? Kui anda loomale vabadus, siis istubki ta peremehele pähe. Mõnuga, kusjuures. "Kui lemmikloom tõstetakse perekonnas lastest kõrgemale kohale, siis peaks oma väärikust analüüsima. Kui elukaaslane tähtsustab lemmiklooma rohkem kui abikaasat, on tagumine aeg suhte eesmärki selgitada ja ehk otsida abi nõustajatelt, kui ise ummikus olete," soovitab Oro-Vister.

Ene on nõustaja soovituste suhtes skeptiline: "Mees ei loobu mitte mingil tingimusel kvaliteetajast oma lemmikuga. Kord tuli see jutuks, siis soovitas ta mul endalegi mingi tegevus leida. Pakkusin siis, et kas mina ei võiks ka koera võtta, selle peale tuli kategooriline ei."

Mida arvab loo teine pool? Esiti tõrjub Ene tagasi igasuguse mõtte kohtuda tema elukaaslasega või vähemalt telefoni teel mehe käest küsida, miks asjalood on sellised, nagu nad parajasti on. "Ta ei räägi teiega nagunii. Või siis räägib ainult oma mätta otsast – naine ise on kõiges süüdi." Lõpuks on Ene nõus mehe mobiilinumbrit jagama. Ta informeeris meest eelnevalt, et helistatakse ja tahetakse rääkida koerast.

Teisel pool kõnetraati on rahulik meeshääl. Ei süüdista naist, ei kiida koera taevani. Esialgu.

"Aga kas Ene seda ka rääkis, miks ma ainult koeraga seltskonnas käin? Prouale on sõbrannad tähtsamad. Kutsun metsa seenele, tal pole aega, läheb trenni või on ilusalongis aeg kinni pandud. Õhtul hoidvat sõbranna lapsi. Siis selgub, et tühjagi ta sõbranna lapsi hoidis, käis hoopis šoppamas. Neli tundi, anna jumal mõistust! Ja mis mina peaksin need neli tundi tegema? Autos istuma?"

Koer ei tänita ja on ustav

On kuulda, et mees süütab sigareti. Kolm kiiret mahvi ja siis jätkub tõehetk: "Jah, ma pean koera sünnipäeva. Ostan talle midagi head hamba alla. Kahe peale joome ära pudeli õlut. Annan ka koerale õlut limpsida, poisile see meeldib. Ene kisab, et jälle sa jood. Mis joomine see on, pudel õlut pühade puhul!"

Koera muside kohta on Ene elukaaslasel oma versioon: "No ega ma ikka nii segane ka pole, et naise ja koera hellitamisel vahet ei tee. Muuseas, koera keelel on tervistav toime. Olgu, olen süüdi. Kuid Ene pole enam see naine, kellesse kolm aastat tagasi armusin."

"Vanemad hellitavad koera nagu titte!" 

30aastane Silver ei suuda mõista oma vanemate käitumist, tema arvates on ema ja isa peast põrunud. "Ma ei mäleta, et mind või õde oleks kunagi sel moel nunnutatud. Koerale ostetakse kõige kallimat liha. Ja millised summad lüüakse loomakliinikus sirgeks!"

Silver turtsatab, et ta ei imestaks, kui koerale breketid suhu pandaks, hambumus olevat veidi vale. "Kuid minul omal ajal koera võtta ei lubatud, mingi tobe mängukoer kingiti!"

Kui Silveri viieaastane tütar Susanna kurguvalu pärast lasteaiast koju pidi jääma ning poeg tahtis ema paluda, et too tuleks last hoidma, ei jõudnud ta palvet õieti esitadagi: "Ema kukkus hädaldama – mõtle, kui palju on haigusi liikvel, nende koerake ka haiglane, pole isu ja öösel oli nii rahutu."

Silveri naine kutsus lõpuks haige lapse juurde sõbranna.

Mida arvab sellest perenõustaja Ragna Oro-Vister? "Vahel on jäänud lapsepõlv katkiseks ja inimesed püüavad neile tollal kättesaamatuks osutunud hoolitsust korvata selle jagamisega oma lemmikloomale. Teatud mõttes on lapsemeelsusega tegemist küll, kui täiskasvanud peavad koerte ja kasside sünnipäevi ning riietavad ja mukivad neid. Loomad ei hakka vastu ja ei moodusta lauseid, aga kas see on kõik, mida täiskasvanuks olemine tähendab? Vahel on tõesti vaja emotsionaalsed puudujäägid tasa teha, aga mis hinnaga? Ja kas see on ikka hädavajalik?" 

"Naine ütles, et tal on koer, milleks veel laps?"

"Kuidagi väga närviline on see naise toyterjer, õudselt tujukas. Kogu elu käib koerakese ümber. Mõttetu sebimine, vaata, et talle peale ei istu. Seda naine kogu aeg kardab, paaniliselt! Kõnnibki, koer süles salli sisse mähitud. Kääbik kardab hullult külma, muudkui lõdiseb. Närvi ajab! 24/7 elu koos sellise nähvitsaga ei kujutaks ette," räägib Ervin, kelle arvates on nii-öelda taskukoer üks suhteliselt mõttetu tegelane.

"Kui juba koer, siis ikka korralik koer, mitte mingisugune niutsuv rotike!"

Ervin näeb nende ühise tuleviku kohal pilvi. "Sondeerisin pinda, korraks oli isegi kihlus jutuks. Käisin poes sõrmuseid vaatamas. Arutasime uue kodu soetamist. Kuidas ta lastesse suhtub. Okei, praegu ta töötab ja õpib, aga edaspidi?"

Mehe sõnul võttis teda aga sõnatuks, kui kallim talle silma vaadates õhkas: "Aga mul on ju koerake, milleks laps?"