Suhted
3. jaanuar 2015, 08:00

"Olin kingiks saadud öösärgis nagu voodoo-nukk, mind juhtis keegi teine." (21)

Kingitused võivad muuta nii kinkija kui ka saaja elu.

Sünnipäevaks või jõuludeks saadud iluasjakese puhul on nadi tunne, kui märkad, et tegemist on teise ringi kraamiga. Taaskasutus on saamas elustiiliks, ent teise-kolmanda ringi esemes on eelmise elu, paratamatult ka kulumise jälgi ning see võib uut omanikku häirida. Samuti muutuvad segavaks kingitused, mille kasutamist kinkija pidevalt kontrollib.

Kingituse teeb heaks kinkija ning väärt kink ei jää riiulisse tolmu koguma ega hakka saajat häirima. Ometi tabab mõne kingituse puhul seletamatu soov sellest vabaneda.

Kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata, samas võiks kingisaajalegi jääda õigus otsustada, mida ta "hobusega" peale hakkab. Sõidab ise või annab sõbrale.

Ämma toodud nõud aina purunevad

Riina sõnul pole viimased kaheksa aastat möödunud ainsatki jõulud nii, et mõni kink kohe katki ei läheks.

"Ma ei oska seda seletada, kuid meheema kingitustega on pidevalt üks jama. Aasta tagasi kinkis ta mulle kausside komplekti. Need olid purunemiskindlad, kusjuures, aga üks oli ikkagi katki, õigemini pooleks."

Riinas tekitab kõhedust, et kui ämm kingib taldrikutekomplekti või klaasid, on komplektist üks ese kildudeks juba kingituse üleandmise hetkel või juhtub sellega midagi lähima nädala jooksul. Ämma aga veider kokkusattumus ei häiri.

Kõige müstilisem lugu juhtus 2009. aastal, kui perre sündis teine laps. (Minia rasedusest teada saanud ämm oli mõnda aega tujust ära. Riina pakub arvatavat põhjust: meheema uskus, et nende kooselust ei saa asja, pealegi oli poja esimene armastus Saksamaalt tagasi Eestisse tulnud.)

Igatahes kinkis ämm kuus kõrge jalaga sinisest klaasist pokaali. "Väga ilusad," hindab Riina täpselt. "Jätsin need kööki riiuli peale, pidin järgmisel päeval neile sobivama koha otsima, pühad olid selleks korraks läbi."

Pühapäeva varahommikul ärkasid noored kõva mürtsatuse peale. "Selline kolin käis, nagu oleks keegi aknast sisse tulnud."

Kööki tormanud Riina ees avanes järgmine vaatepilt: köögisektsiooni üks riiul oli ripakil, ja põrandal turritasid purunenud pokaalide hambulised killud ja jalad. Kuuest kolm jäid siiski terveks. "Selle peale torkas ämm tigedalt, et eks visaku ma needki vastu seina," meenutab Riina ammust jõuluaega.

"Olen ämmale öelnud, et ärgu kulutagu raha minu peale, aga ta ei kuula ju!"

Oktoobris Riina sünnipäevaks kingitud raske põrandavaasi kallutasid ämma toodud kaks liiliaoksa kummuli nii õnnetult, et see kukkus vastu telerilauda. Vaasist oli kild väljas. Juhuste kokkusattumus? "Meie energiate kokkusobimatus," on Riina enam kui kindel.

Riina peab muidu ämmaga läbisaamist keskmiseks, aga talle tundub, et ämma meelest pole ta tema pojale piisavalt hea naine. Riina töötab raamatukogus, mees aga juhib ettevõtet.

Seda on ju varem juba kasutatud

Kaili arvates ei maksaks niisama kombe pärast üksteisele kingitusi teha, hea küll – lapsed välja arvatud. Kaili on elu jooksul teinud ja saanud palju ilusaid, südamega tehtud asju: "Esimesena meenub purk kuldset murakamoosi tädi Helgilt, teiseks kaks vihti ehtsat Saaremaa lõnga ja onu Juhani punutud kaanega korv on mind teeninud juba palju aastaid."

Samas on Kailie kingitud veel katkise servaga kruus, Egiptuse-reisilt toodud ja selgelt juba pesus käinud saunalina, läbiloetud ning pisut väsinud ilmega raamat, ümbriseta CD-plaat, avatud parfüüm saatesõnadega: "Ma proovisin, kas see sulle ikka sobib".

"Kummaline, kuid kõigi kasutatud asjade kinkijatega on hilisem suhtlemine kuidagi iseenesest ära vajunud. Kas pole imelik? Ma ei ole – vähemalt enda meelest – neile oma solvumist näidanud, mõnega neist olen hiljemgi kohtunud ja kõik oleks justkui vanaviisi, aga ometi on midagi teisiti… ja siis see läbikäimine hääbubki. Tänaval kohtudes ütleme tere."

Kailil on oma nipp, kuidas taolistest teise-ringi-asjadest vabaneda. Ta ei kingi neid edasi, vaid – jagab laiali. Kes külla tuleb, saab võimaluse sobrada Kaili aaretekastis, mis asub diivani taga. Seal on küünlaid ja kunstlilli, šampooni ja netikaubamajast tellitud kosmeetikat. Ühesõnaga, kogu nänn, mida Kaili ei vaja, kuid niisama konteinerisse loopida ka ei raatsi.

Lapsik nipsasjake võib meeldivalt üllatada

Jaana usub jõuluvanasse ja jõuluajal imedesse, paneb koos oma kolmeaastase tütrega aknalauale sussi ja rõõmustab nagu laps, kui kord nädalas on päkapikk tema sussis käinud.

Jaanal on kingiga hoopis iseäralik lugu.

Enne tütre sündi sai Jaana südamekujulise kolme sahtlikesega mängutoosi-ehtelaeka omanikuks: "Selle kinkis mulle hea tuttav niisama, polnud ei jõulud ega sünnipäev. Selline nikerduste ja kuldsete roosikestega lapsikult romantiline iluasjake, kuid millegipärast lükkasin laeka riiulile seisma, vahel pühkisin pealt tolmu."

Kui Jaana eelmisel suvel remonti hakkas tegema ning töömeestele ehitusfrondiks abikaasaga koos riiulit tühjendas, lendas ehtelaegas kaarega põrandale. Mängutoos tõi kuuldavale viisijupi, sahtlikesed kukkusid laiali ja üllatuseks selgus, et kolmanda sahtli taga on väike peidik.

"Sealt tuli päevavalgele sõrmus. Ma ei jaga vääriskividest midagi, iga lihvitud klaasitükk pole veel briljant. Otsustasin asja uurida, et sõrmus omanikule tagastada," meenutab Jaana.

See ei läinud aga sugugi lihtsalt. Ehtelaeka kinkijaga olid Jaanal sidemed katkenud, inimene oli vahepeal abiellunud, perekonnanime vahetanud ja Soome kolinud. "Lõpuks õnnestus temaga ühendust saada. Talle ei meenunud üldse, millest ma räägin. Mängutoos-laegas kuulunud kunagi ammu tema Rootsi-tädile, kuid too ei kasutanud seda. Oma luksuslikke ehteid hoidnud tädi aga luku taga."

Tuttav soovitas Jaanal rahumeeli krigisev mängutoos minema visata, seda pole talle vaja, ammugi siis surnud tädile.

Kulus veel ligemale aasta, kui Jaana laskis südamerahustuseks kullassepaäris sõrmuse ära hinnata. "Kui selle väärtust kuulsin, pidin letist kinni haarama… Ulme!"

Hukkunud kallima pesu ja parfüüm

Külli leidis kaaslase, temast üheksa aastat vanema härra, kes oskas naistega ringi käia.

"Mees varustas mind parfüümiga, sest tema sõnul teab mees naisest paremini, kuidas naine lõhnama peab. Imetlusväärne oli ka tema kosmeetikavalik: hinnaline, minu näonahale sobiv," tundis Külli end ihaldatuna.

Tagantjärele näeb Külli paljusid asju teises valguses: "Mitte kõik parfüümid polnud kinnises pakendis, kuid mees selgitas, et ta tahtis veenduda, kas parfüüm mulle sobib."

Suhe muutus tõsisemaks. Juba tuli jutuks kokku kolimine. Härra oli kindlakäeline, dikteeris koguni, millises kleidis peaks Külli tema firmapeole tulema. "Usaldasin teda täielikult, sest tema stiilitaju oli fantastiline," räägib Külli.

Tähelepanu jagus küllaga. Küllile ei paistnud esiotsa midagi imelikku ka selles, kui mees talle kord intiimpesu koju kätte tõi. "Ta ju teadis mu kehamõõtusid poolesentimeetrise täpsusega!"

Pitsilise musta seksika pesu puhul oli aga ometi midagi valesti.

"Pesu meeldis mulle hullult, aga seda kandes olin justkui keegi teine. Ma ei osanud seda mehele seletada, aga tundsin ennast kohutavalt. Mul oli õhupuudus!"

Sama tunne kordus ka jõuludeks kingitud hõbedase öösärgiga.

"Olin kingiks saadud öösärgis nagu voodoo-nukk, täiesti tundetu, mind juhtis keegi teine."

Külli silmad avanesid kuu aja pärast.

"Mu sülearvuti jäi eelmisel õhtul mehe juurde, ta pidi järgmisel päeval selle mulle ära tooma, siis aga oli tal mingi ootamatu koosolek või midagi. Ta võttis mind pärast trenni auto peale, sõidutas treppi ja andis oma korteri võtme."

Esimest korda sisenes Külli kallima elamisse ihuüksi. "Tegin õhtuks meile mõlemale süüa, aga teda polnud ikka veel. Vaatasin elamises veidi ringi ja avastasin veel ühe garderoobi. Lükanduste taga olid riidepuudel naiste mantlid, kleidid, kostüümid. Riiulitel kingad, käekotid, isegi kindad. Kõik laitmatus korras, kõik uued ja hinnalised."

Jahmunud Külli proovis selga tuliuut poolkasukat, see istus kui valatud.

"Kui mees lõpuks koju tuli, istusin diivanil, kasukas ikka veel seljas. Ja siis ta lõpuks rääkis, et tema eelmine naine, elu armastus, oli poolteist aastat tagasi õnnetuses hukkunud. Kuidas ta otsis oma ellu naist, kes sarnaneks sellega, kelle ta oli kaotanud. Kui ta näitas mulle oma naise fotot, siis oleksin nagu peeglisse vaadanud. See olin mina."

Sellest õhtust on tiksunud üle kahe aasta. Kui esialgu helistas mees talle vähemalt korra päevas ning pakkus mõtlemisaega, siis aja jooksul jäid helistamised harvemaks. Külli ei andnud mehele lootust.

Sel jõululaupäeval kohtus Külli härraga: "Olin Tallinnas ema juures, käisime kirikus. Saatuse iroonia, aga täpselt meist kaks rida eespool istus ta koos oma uue kallimaga, kellel oli seljas mulle tuttav poolkasukas. Me tervitasime lahkudes ning ta tutvustas mulle oma praegust prouat, keda võiks vabalt pidada minu kaksikõeks."