Miks peaks loobuma heast tööst, mis sulle meeldib? (9)

Ei, ma ei lähe Soome või Norrasse paremat palka otsima. Ei lähe ka Austraaliasse arbuuse korjama. Kuhu ma täpselt suundun – las see jääb veel mõneks ajaks saladuseks. Aga see on lahe koht, ma luban.

Ma pigem räägiks selles postituses põhjustest. Teate, kui palju mult on seda küsitud: milleks on vaja jätta töö, mis sulle meeldib ja lihtsalt minna ära? Paraku suur osa minu ümber olevaid inimesi ei suudagi mu otsust lõpuni mõista.

Tegelikult ei ole minu elu siin Eestis üldse paha. Mul on (oli?) töö, mis on keskmisest huvitavam ja mul on kolleegid, kellest paremaid ma ei oskaks tahta. Rääkimata headest sõpradest, perest ja armsast kassipreilist. Aga ometi oli soov maailma minna suurem.

Ma pean ütlema, et olen seda aastaid (pigem salamisi) planeerinud. Kuigi olen paras jutupaunik, siis sellised suured plaanid jätan tavaliselt enda teada. Minemas olin juba pärast gümnaasiumi lõppu, kuid õde ja vanemad suutsid mind tagasi hoida. Tagantjärele mõeldes leian, et ma polnud siis veel selleks valmis. Mul ei olnud nii palju kogemusi. Mõned aastad tagasi võtsin vastu otsuse, et lähen siis, kui haridustee lõpetatud. Kevadel sain oma magistrikraadi kätte ja kuna ma pole oma peret loonud, siis praegu on ka ilmselt kõige sobivam aeg.

Mulle üldiselt ei meeldi asjade edasi lükkamine. Sest edasi lükates on suur tõenäosus, et sa ei teegi seda tegelikult. Põhja-Tallinn laulab, et meil on aega veel. Mina ütlen alati, et meil ei ole tegelikult aega. Elu on lihtsalt niivõrd lühike ja neid asju, mida tahad, tuleb teha kohe.

Ühel päeval sa ärkad üles ja sul ei ole enam aega teha asju, mida oled alati tahtnud – tee neid kohe. Just nii on öelnud kirjanik Paulo Coelho ja mina nõustun sajaprotsendiliselt.

Tegelikult, kui ma räägin reisima minekust, siis ma ei pea silmas roosa kohvriga (mis mul muide olemas on!) hotellist hotelli sõitmist. Minule meeldib seda tüüpi reisimist kõige rohkem nimetada maailma peal ripakil olemiseks. Mulle meeldib maailma peal ripakil olla, näha uusi kultuure, tutvuda põnevate inimestega, neid vaadata ja olla kohtades, kus iga teine ei ole olnud. Mul on selles osas vedanud, et olen üsna palju näinud. Oma 24 eluaasta jooksul olen käinud 48 riigis ja ilma selleta ei oleks ma päris kindlasti see, kes ma olen täna.

Sealjuures umbes 15 riigis olen käinud üksinda ja sel korral lähen ka. Jällegi on küsitud, kas ma ei karda. Otseselt ei karda, aga eks mingi ärevus ikka on. Ma pean tunnistama, et minu kogemused on näidanud, et üksi on parem reisida kui kambaga. Seltskonnas (tegelikult ka kahekesi olles) kipuvad iseloomud põrkuma ja lahkhelid tekkima. Aga üksinda oled iseenda peremees ja saad ennast proovile panna. Just nendel hetkedel olen ma tõeliselt õnnelik.