Ligi 200 000 munaraku alget on väikesel tüdrukul sündides kummaski munasarjas. Elu jooksul valmib ligi 400 viljastumisvõimelist munarakku. Kord kuus küpseb üks munarakk lõplikult.
Munarakku ümbritsev kile lõhkeb ja munarakk paisatakse munasarjast välja – algab ovulatsioon.
Sellest hetkest on munarakk 24–28 tunni jooksul viljastumisvõimeline. Kui viljastumist ei toimu, munarakk hukkub. Tarbetuks muutunud limaskest eritub emakast koos verega ning seda eritist nimetataksegi menstruatsioonivereks.
Punnkõht, tujukus ja vistrikud
Tsükli esimeses pooles eritub östrogeeni, mis paneb naha õhetama, tõstab meeleolu. Tihti tunnevad naised end kuupuhastuse ajal justkui paistes ja punnkõhuga. Seda põhjustavad hormonaalsed muutused organismis, mis toovad kaasa vedelikupeetuse (premenstruaalne sündroom).
Pärast ovulatsiooni hakkab organismi mõjutama progesteroon, mille mõjul muutuvad rinnad suuremaks, kipuvad pakitsema, näole võivad ilmuda vistrikud ja tuju kõigub.
Hormoonid mõjutavad ka tupevooluse hulka ja konsistentsi, östrogeeni toimel on tupevoolus vedel, selge, lõhnatu, pärast ovulatsiooni muutub voolus paksemaks ja läbipaistmatuks.
Tsükli pikkus on keskmiselt 28 päeva, normaalseks loetakse ka 21- ja kuni 35päevast tsüklit. Seda arvestatakse vereerituse esimesest päevast kuni järgmise vereerituse alguseni.
Tavapäraselt kestab menstruatsioon 2–7 päeva. Regulaarseks tsükliks on vajalik kriitiline kehakaal 46–47 kg, millest rasvkude peaks moodustama 17%.
Pärast esimest menstruatsiooni võib regulaarse tsükli kujunemiseks kuluda umbes 14 kuud. Tsükli pikkus oleneb kaasasündinud kehaehituse ja -talitluse eripäradest, hormonaalsest tasakaalust, pärilikkusest, treeningukoormusest, toitumisest.
Kui hormoonide regulatsioon häirub mis tahes tasandil (hüpotaalamus, hüpofüüs, munasarjad, emakas, kilpnääre), võib tsükkel ära jääda või muutuda ebaregulaarseks. Keskmiselt kaotatakse menstruatsiooni ajal 40–60 ml verd, kuid osal naistel on verekaotus suurem.
Tsüklihäired on enam levinud naistel, kel on palju sekspartnereid ja kes harrastavad kaitsmata vahekorda. Äkiline kaalulangus ja -tõus mõjuvad menstruatsioonile ühtmoodi halvasti. Sagedasemad häired on vererohked menstruatsioonid ehk menorraagia, menstruatsiooni puudumine ehk amenorröa, tsükliväline verejooks ja harvad või vähese vereeritusega menstruatsioonid ehk oligomenorröa.
Valulikku menstruatsiooni ehk düsmenorröad iseloomustavad kramplikud valud, mis võivad kiirguda ka selga. Paljudel kaasneb tugeva valuga iiveldus, oksendamine, peavalu. Raviks kasutatakse valuvaigisteid või kombineeritud rasestumisvastaseid preparaate.
Liigne vererohkus menstruatsiooni ajal võib põhjustada kehvveresust ehk aneemiat, mis muudab väsinuks ja loiuks. Verekaotus üle 80 ml võib viidata mõnele haigusele.
Tavalisest rohkem võib verd erituda aasta pärast sünnitust, samuti naistel, kellele on paigaldatud vask-spiraal või kes lõpetavad antibeebipillide võtmise. Liigne vererohkus ohustab ka üleminekueas naisi, kel võivad esineda müoomid või emaka limaskesta patoloogilised paksenemised. Raviks soovitatakse rasestumisvastaseid kombineeritud hormoonpreparaate (pillid, plaastrid, tuperõngas, spiraal).
Päevad võivad ära jääda või viibida mitmel põhjusel. Üks sagedasemaid põhjuseid, miks menstruatsioon õigel ajal pihta ei hakka, on stress ja ülepinge. Tsüklit võib häirida järsk kaalukõikumine ning tihti lakkab menstruatsioon alakaalulistel (söömishäiretega patsientidel).
Ka kroonilised haigused (kilpnäärme-haigused), pikaajaline ravimite võtmine ja liiga intensiivsed treeningud kipuvad menstruaaltsüklit häirima.
Endometrioos on krooniline haigus, mille korral emakaõõnt vooderdava limaskesta (endomeetriumi) taoline kude paikneb väljaspool emakat. Sellega kaasnevad alakõhuvalu menstruatsiooni ajal, valu seksuaalvahekorras olles, roojamisel ja urineerimisel. Võib esineda veritsust enne päevi, vererohket menstruatsiooni ja ka tsükli lühenemist. Veerandil naistest vaevused puuduvad.
Endometrioosi korral otsustab arst kas ravimite määramise või kirurgilise sekkumise kasuks või kombineeritakse ravis mõlemat.
Kommentaarid