Vahur Kersna: inimene plaanib, Jumal juhib (124)

Teie raamatu menu võib sisuliselt võrrelda Jaan Tätte fenomeniga, kes istub üleelusuurusel toolil üksi keset lava ja räägib saunaviha tegemisest – ning lauluväljakutäis rahvast kuulab nii, et unustab hingamise. Mis on selle fenomeni taga?

Vajadus. Järelikult oli seda raamatut inimestele tarvis.

Ma ei näe põhjust kirjutada raamatut, mida keegi ei loe, teha tele- või raadiosaadet, mis publikut ei kõneta. Suhtlemisel – pole tähtis, kas masside või ühe inimesega –, ei tahaks ma raisata aega ja hingeõhku. Räägime sellest, mis meile tõesti korda läheb.

Mõne letil oldud päevaga vallutas "Ei jäta elamata" müügiedetabeli tipu, seljatades sellised populaarsed teosed nagu "Tervise alkeemia", "Selgeltnägija Ilona Kaldre tuleproovid", "Aastaga haigustest priiks. Tervenduskalender 2015", "Vähi varjatud sõnumid", "Hea tuju raamat 40+". Mida sellest nimekirjast välja lugeda? Belletristika on eilne päev ja inimesed tahavad raamatupoest eelkõige abi, et olla terve?

Möödas on nõukogude aeg, kui massiline lugemine korvas poliitilise ja majandusliku aktiivsuse pärsitust. Ühiskond diferentseerub ja nišistub, inimestel on järjest spetsiifilisemad huvid ja ootused. Mida näitab seegi, et iga päev ilmub Eestis rohkem kui 10 raamatut. Tervis, tõsi küll, puudutab endiselt kõiki.

Raamatu esitlustuur käivitus koduses Lõuna-Eestis. Mis üllatusi see pakkus?

Et lõunaeestlased said raamatut lugeda enne selle ametlikku müügiletulekut, oli minu tänuväljendus neile kodukandi inimestele, kes läbi aastate saatnud mulle mõttes häid soove. Usun, et mõtetel on reaalselt toimiv jõud ja tahaksin olla selle elav tõestus.

Minult on küsitud, kas raamatu kirjutamine oli mulle teraapia. Ei olnud. See oli ülesanne, mida täitsin. Aga silmast silma kohtumised Võrus, Valgas, Põlvas, Räpinas – kus toas polnud lusikal ruumi kukkuda – olid küll tõeline teraapia! Kui sa näed, kuuled ja tunnetad, kuidas sinu tehtu on inimestele korda läinud...

Tänutuuri kolme öö peale magasin kolm tundi, neil päevil ei söönud ma praktiliselt midagi – polnud vaja, sest inimestest kiirgunud energia oli nii võimas!

Te saite esitlustel ka hulganisti kingitusi. Kellelt ja kuidas jõudsid teieni fotod teie isa noormeheaastatest? Mis loo need ülesvõtted rääkisid?

Jah, peale moosi- ja seenepurkide toodi Põlvas meile ka minu isast pärast sõda tehtud kolm fotot. Need pärinesid hiljuti 94aastasena lahkunud mehe kodusest albumist. Kahju, et me ei kohtunud, pärijad ei suutnud fotodega seoses midagi meenutada. Siit moraal – pange oma mälestused kirja!

Eneseabiõpikud annavad laias laastus kolm juhist: sööge tervislikult, liikuge parajalt, olge teile sobiva intervalliga vaimselt ja füüsiliselt rahuldatud. "Ei jäta elamata" on selles mõttes pisut erandlik, et teie autorina olete kõik soovitatu isiklikult, jonnakalt, aina katsetades ja katseid korrates, mitte alla andes järele proovinud. Mis oli seda raamatut kirjutades kõige raskem? Kas elada mõtetes taas läbi oma ülikeerulisi päevi või lugeda, mida tundsid teie kriitilistel aegadel lähedased?

Teadsin, milline see raamat peab tulema, seetõttu polnud sünnitus raske, küll aga töömahukas.

Kirjutasin esimese hooga 15 tundi päevas, hööveldasin teksti üha uuesti ja uuesti üle, sest – kui asi on väärt tegemist, on ta ühtlasi väärt hästi tegemist. Tahtsin, et sõnadel oleks kitsas, aga mõtetel avar.

Väga tänulik olen kujundaja Asko Künnapile. Tema tarkus, andekus ja veatu maitsemeel – mul oli, millele kõhklusehetkedel toetuda. Asko maalitud raamatu kaanepilt on täpselt selline kui unistasin – ainult et parem.

Raamatu kaanelt vaatate lugejat pilguga, mille eest ei saa end peita, kui just näiteks ajalehte peale ei viska. Seal lendavad teie pea ümber liblikad. Kas ikka needsamad, mille kohta Tiit Teras, keda olete Muuilma eksperdiks nimetanud, kirjutab: "Peale selle [füüsilise keha elavaks tegeva eluhinge] on meil veel üks hingeosa, mis võib inimese juurest niisama lihtsalt lahkuda nagu liblikas lilleõielt, mida puudutab sõdurisaabas"? Kuidas teil neid liblikaid nii palju on? Kas nad on just õhku tõusnud, või otsivad maandumispaika, või ümber pea tiirlemine ongi nende kõige õigem olek?

Liblikad sümboliseerivad elu ilu, kergust ja elegantsi. Aga ka põhjalikku muutumist, maise eksistentsi lühidust ning kaduvust.

"Ei jäta elamata" on pälvinud juba kuhja tagasisidet, nii lähedastelt, sõpradelt ja kolleegidelt kui ka päris võõrastelt. Üks tähtsaid asju, mille eest teid tunnustatakse, on usu süstimine – inimene suudab palju, kui ta usub asjadesse, mida teeb. Kuidas teie selle usuni jõudsite? Kust te selle leidsite; kust ammutasite jõudu meeleheite-tundidel?

Kui kõnnid ringi lahtiste silmade, kõrvade ja südamega, siis ikka õpid, mismoodi asjad siin maailmas toimivad.

Teie raamatu üks selgeid sõnumeid on see, et raske haigusega võideldes tuleb kasutada kõiki vahendeid. Lisaks kõige nüüdisaegsemate ravivõtete kasutamisele konsulteerisite te ühtlasi teadmameeste ja ravitsejatega. Mis oli tähtsaim sõnum, mis te viimastelt saite?

Mul on sõber, kes aastaid oma keskmiselt kümnekilose ülekaaluga võideldes on ära proovinud kõikvõimalikud tabletid, dieedid ja meetodid. Ning usub senimaani, et on olemas mingi võlunipp, mis lahendab tema mure korraga ja alatiseks. Tolle sõnumiga on tegelikult sama lugu – seda ei ole. On põhimõtteline suhtumine maailma, inimestesse ja iseendasse.

Mis on teie maailma, inimestesse ja iseendasse suhtumise nurgakivi?

Nurgakivi saab olla vaid üks – armastus.

Te ise olete saanud religioosse valgustatuse, vaadanud nii-öelda kardinate taha? Mis seal toimub?

Oma arust pole ma küll kogenud mingit religioosset valgustatust. Kas ma näen mingi buda moodi välja?

On teil endal ka sensitiivsed võimed? Millal ja kuidas te neid kasutate?

Sensitiivsed võimed on igal inimesel. Anded on muidugi erinevad, aga igasuguseid võimeid võib mingil määral igaüks arendada ja kasutada. Mismoodi? Nagu Arvo Pärt soovitab: "Kuulake vaikust."

Mida teie vaikust kuulates kuulete?

Oleneb olukorrast.

Kaua peab kuulatama, et kuulda?

See on väga individuaalne.

Ja ikkagi – kuidas teie oma sensitiivseid võimeid kasutate?

Igapäevases elus samamoodi kui telefoni või kruvikeerajat – vastavalt vajadusele.

Olete öelnud, et suhtlete siiamaani Kaika Lainega. Kuidas see käib?

Lainel endal lapsi polnud, mind nimetas ta tõepoolest tihtipeale oma pojaks. Minagi ütlen, et mul on kolm ema – bioloogiline, meditsiiniline ja vaimne. Laine on (just on, mitte oli!) see viimatimainitu.

Vestlen temaga sageli, see on lahe ning selles pole midagi veidrat ega üleloomulikku. Paljud on kogenud, kuidas rasketel hetkedel ulatatakse teispoolsusest nagu mingi abikäsi. Või tundnud kellegi vaimset, kuid selgelt tajutavat lähedalolekut. Saanud teinekord une ja ärkveloleku piiril nõuandeid.

Teie meditsiiniline ema on professor Hele Everaus?

Jah.

Mida soovitate inimesele, kes alles otsib kontakti nii-öelda kardinataguse maailmaga? Millest võiks ta hoiduda, milleks peaks valmis olema?

Lugege kirjandust, olge avatud ja samas kriitilised ning leidke oma tee.

Teie raamatuga seotud Facebooki-külje "Ei jäta elamata" kaanefoto kommentaariks on kirjutatud: "Tunneli lõpus paistab valgus". Mis on selle valguse sees?

Sealkandis käinud räägivad, et meie päriskodu.

Mis juhtub inimesega pärast surma? Mida teie usute, et juhtub?

Mul puudub surmalähedane kogemus. Aga lugege, selle kohta on eesti keeles ilmunud väga palju kirjandust.

Kui palju oli see juhus, et te valisite raamatu ilmarahva ette toomiseks nimelt novembri, mis on nii Eesti kui ka näiteks Põhja-Ameerika looderanniku indiaanlaste rahvapärimuses hingedeaeg?

Jumal tänatud, et Eestis ei lõõma aasta otsa päike, et siinne november on pime, jahe, rõske ja porine. See annab meile veenva põhjuse süüdata kamin või küünal, kuulata oma lähedasi ning rääkida nendega!!! (Just, kolm hüüumärki!) Ja seejärel võtta diivaninurgas kätte raamat, mis paneb su mõtted liikuma.

Kui palju te sätite oma igapäevaseid tegemisi kuufaaside järgi?

Kuu ei ripu taevas iluvidinana. Kindlasti on mõistlik arvestada jõuga, mis sundimatu elegantsiga liigutab ookeane.

Kuidas teie Kuu jõudu ära kasutate? Suurema kraamimise rihite kaduneljapäevale? See, et tulite oma raamatuga ilmarahva ette nimelt 23. novembril – kui just oli loodud noorkuu – polnud ju kah juhus?

Juhuseid pole olemas.

Mida tähendab või tähistab ruun teie raamatutel?

Kõike ei pea kõigile seletama.

Kas jumal, kellesse te usute, on seotud mõne kiriku või religiooniga? Või on ta pigem religiooniülene?

Minu käsitluses on ta Tuhande Nimega Nimetu, kõikjal ja mitte kuskil, keegi, kes on alati olnud ja saab igavesti olema, kes on osa minust ja kelle osa olen mina.

Mida toob teile lähim tulevik? Kuuldavasti valmistate praegu ette intervjuusid ETV jõuluprogrammi tarbeks, aga saab teid lähiajal veel teleekraanil näha?

Jah, jõululaupäeval peaks olema eetris intervjuudesari "Tuled akendes" ja enne aastavahetust dokumentaalsaade Eesti popmuusika seni teenimatult käsitlemata suurkujust Oleg Sõlest.

Millest vestab teie järgmine raamat? On see alustatud?

Pärast "7x7" ilmumist küsiti minult igal lugejatega kohtumisel – millest räägib teie järgmine raamat? Täies usus ja veendumuses vastasin: "Seda ei tule, sest ma kirjutasin oma raamatu juba ära." Inimene plaanib, Jumal juhib. Nüüd püsin selle koha pealt vagusi.

Anvar Samost, Kalle Muuli, Viktoria Ladõnskaja, Andrei Hvostov, Maksim Rogalski, Tanel Talve, Mihkel Raud ja Maire Aunaste on oma otsuse teinud. Mida te ootate?

Ma arvan, et ühest riigikokku kandideerijast peres peaks piisama. Peale selle, et Liina on arukas ja tegus, on ta minust palju ilusam, noorem ning energilisem. Seega rahvaesindajaks märksa parem valik. Niikuinii oleme me sisuliselt üks komplekt, tervik. Sest loomulikult seisan ma oma mõnevõrra suurema elukogemusega igal hetkel tema seljataga.

Te seisate abikaasa Liina seljataga ka oma raamatu nii-öelda müürilehel. Ja enamikul piltidel olete koos. See on tegelikult üsna haruldane, et abikaasad ja nende laps esinevad väljaspool kodugi kogu aeg ühtse, kokkuhoidva perena. Raamatuesitlustel andsite samuti autogramme kolmekesi. Kuidas teil on õnnestunud niimoodi kokku kasvada?

Olen abielus naisega, keda pole põhjust ei häbeneda ega varjata. Pigem vastupidi. Liina pole mulle ei koduabiline ega äripartner, vaid väärikas Teekaaslane Omal Rajal. Koos Kelviniga moodustab ta lõviosa tervikust, kuhu kuuluvad vähesed ustavad sõbrad, paljud head tuttavad ning lugematu hulk inimesi, kellega heliseme sel planeedil samadel sagedustel.

Mida ja kellele Kersna kirjutas?

Sõber ja kirjanik Erik Tohvri: olen veendunud, et ainult Saatuse peale ei tohi lootma jääda

[…]

Lõpetasin täna Sinu teise raamatu lugemise ja sain sellest otsese vastuse paljudele küsimustele, mis seni mingil moel olid õhku rippuma jäänud. Sa oled olnud mees, kes julgestuseta köiel kõndides tahab kuristikku ületada; olen seni kartnud Sind selle ohtliku ülesande juures segada, sest minusugune ei saa seda kuristikuületajat kuidagi aidata, iga kontakt võib olla hoopiski häiriv ja rikkuda niigi kõikuma kippuva tasakaalu. Tean, et Sul on ilma minutagi väga palju toetajaid, palju asjalikumaid kui minusugune hädine vanamees, ja sellepärast olen Sinu samme sellel kõikuval köiel hinge kinni pidades jälginud, hoidudes seejuures mingit häält tegemast.

On väga palju salapäraseid jõude, mida inimkond ei tunne, aga oma igapäevaelus ometi tunnetab. Kõik need jõud meie ümber koonduvad omamoodi ahelaks, mis meid juhib ja mida võiks nimetada Saatuseks – mina olen sedavõrd fatalist, et usun Saatusesse, aga olen veendunud, et ainult tema peale lootma ei tohi jääda. Olen oma elus rohkem kui kord kogenud, et mind on enneaegsest lõpust päästetud ja arvan, et kuskil on tõesti olemas Saatuseraamat, kus meie elukäik on juba ette kirja pandud. Pole asjata öeldud, et aita ennast ise, siis aitab sind ka Suur Nimetu – kutsutagu teda siis Jumalaks, Saatuseks või kuidas tahes.

[…]

Oleme kindlad, et Sul jätkub jõudu ja tarmu võidelda võiduka lõpuni, sest Sul on, mille nimel seda teha. Meie parimad soovid ka Liinale ja Kelvinile – ja kui sellest kübetki kasu on, teadke, et mõttes oleme alati teiega."

Erik Tohvri abikaasaga

Raamatu Facebooki-leheküljelt "Ei jäta elamata". Muide, 12. novembril loodud Facebooki-lehekülg "Ei jäta elamata" oli kogunud eilseks – vähem kui kuuga – siinse loo trükkimineku ajaks 1896 sõpra/jälgijat.

Sõber ja kolleeg Iiris Saluri: alati imestasin, kust sa võtad jõu hapra kaardimaja uuesti ja uuesti püstiladumiseks

Mõtlen, milline sõna väljendaks kõige paremini seda tunnet, neid emotsioone, mida kogesin eile õhtul, kui võtsin kätte Vahuri teise raamatu ja järellainetusena täna hommikul, kui selle lugemise lõpetasin. On see soojus. Kindlasti. See on ka siirus, see on sõbralikkus, avatus, ausus ja julgus. See on tohutu jõud ja see on usk. Olen paljudel juhtudel sattunud olema neile hetkedele üsna lähedal. Hetkedele, kui tundus, et korras, võib edasi minna ja neile teistele hetkedele, kui maailm jälle hapra kaardimajana kokku varises. Alati imestasin, kust sa, Vahur, võtad jõu, selle maja uuesti ja uuesti püstiladumiseks. Alati olen soovinud kogu hingest pöidlaid pihku pigistades, et sa selle jõu sealt kusagilt leiaksid.

Raamat andis paljudele küsimustele vastused. Andis vastused isegi neile küsimustele, mida veel olemas polnud. Äärmiselt hästi komponeeritud, kujundus toetamas teksti ja muidugi vastupidi – see on tervik. See on kinnitus sellest, et mitte kunagi ei maksa jätta elamata. Meie sisemised jõuvarud on suuremad, kui me endale iial suudame ette kujutada. Iseasi, kas nendest teadasaamiseks on vaja teele veeretada selliseid raskusi, nii sügavaid kuristikke ja sedavõrd kõrgeid tippe. Kõikide nende aastate kestel olen eraldi imetlenud Liinat, tema jõudu ja OSKUST tulla toime, mõista, anda ja andestada. Tean, et see on olnud vahel nii raske, et ta on olnud murdumas, aga siin te olete. Mul on väga hea meel, et olete. See on raamat, mille lugemise järel tunnen, et maailmast sai jälle pisut parem paik. Aitäh teile ja tervist.

(Raamatu Facebooki-leheküljelt "Ei jäta elamata")

Vahuri raviarsti Ain Kaare abikaasa Anne: kas sa ikka ise ka aru saad, millega sa hakkama said?

Tere Vahur,

Mul on Sulle ainult üks suur küsimus – kas Sa ikka ise ka aru saad, millega Sa hakkama said? Piltlikult öeldes neelasin eile selle raamatu alla. Lugemist alustades mõtlesin endamisi, et kui nutma hakkan, jätan pooleli. Endale ootamatult sain tohutult positiivse emotsiooni. Lugesin ja mõtlesin endamisi, et kuidas on võimalik, et keegi tuleb selle peale, et nii saab kirjutada! See on väga-väga hea raamat. Ütlesin ka Ainile, et kui keegi saab sellise raske diagnoosi, siis ravi esimene etapp peaks sisaldama selle raamatu lugemist.

Eile oli veel selline tore asi, et Ain tuli töölt koju ja nagu alati hakkas jooksma sättima. Mina aga olin just raamatu lõpetanud ja lasin emotsiooni välja (Ain ei olnud veel lugeda jõudnud). Selle peale istus ta laua nukka ja võttis raamatu kätte... Ja nii ta seal luges püksata ja jooksuasjad kõrval. Kui tund oli möödas, naersin, et nüüd pessu ja ongi jooksmas käidud! (Raamatu Facebooki-leheküljelt "Ei jäta elamata")

Miks Vahur Kersna taas kirjutama hakkas?

"Laupäeva öösel ootan und. Päris hea on jälle olla. Ühel hetkel lööb pea korraga väga selgeks. Tunnen, kuidas selles selguses hakkab tulema mingi teadmine. Mis see siis nüüd on?! Keegi räägib minuga? Jah, ja väga selgelt. Mitte verbaalselt, vaid otse teadvusega.

"Sa pead kirjutama raamatu."

Raamatu?

Kõigil neil talvistel kohtumistel lugejatega küsiti – millest räägib teie järgmine raamat? Täies usus ning veendumuses vastasin: "Ei, ma kirjutasin oma raamatu ära. Teist raamatut ei tule kohe kindlasti. Kellele või milleks?"

Nüüd korraga jookseb teadmine minu pähe nagu torust. Sellest, mis raamat see on, millise ülesehitusega, kellele seda vaja. Ja tuleb sulateksti, peatükkide kaupa!"

(Katkend raamatust "Ei jäta elamata")