Ilu ja mood

Kõrged kontsad teevad ära ehk Lugu sellest, kuidas kontsakingad jõudsid tänu porno-staaridele naiste kingagarderoobi (2)

Eiris Teeveere, 29. november 2014 07:00
Foto: AOP
Pole ilmselt naist, kelle kingakollektsioonis poleks vähemalt üht paari kõrge kontsaga kingi. Ajaga on neist saanud naiselikkuse, seksikuse ja võimu sümbol, mida naised, hoolimata kingade põhjustatud ebamugavustundest, igal võimalusel kanda armastavad. Siiski pole naised need, tänu kellele kõrgekontsatööstus miljardeid eurosid teenib, vaid need on hoopis mehed!

Nimelt olid just mehed need, kes esimestena kõrge kontsaga kingi kandma hakkasid ja seda juba 16. sajandil. Tõsi, toona polnud kontsadel kuigi seksikas ülesanne – need pidid aitama meestel hobusega ratsutades tasakaalu hoida. Kui kingal oli konts, siis võis ratsur kindel olla, et jalustes püsti tõustes hoidis konts teda kindlalt tasakaalus.

Kontsaking kui staatuse sümbol

Tegelikult hakkab aga kontsakingade lugu veelgi varasemast ajast. Nimelt 3500 aastal ekr kandis kontsakingade laadseid jalavarje Egiptuse ülemkiht, et eristuda alamklassidest, kes tavaliselt kõndisid ringi palja-

jalu. Samuti olid kontsakingad levinud Antiik-Roomas ja -Kreekas ja seda eriti näitlejate seas, kes kandsid neid teatrietendustel, et publik mõistaks, millisel tegelaskujul on ühiskonnas tähtsam positsioon ja rohkem võimu.

Keskajastki saab leida tänaste kontsakingade eelkäijaid. Nimelt kandsid siis nii mehed kui ka naised oma

Samal teemal

jalanõude all puidust taldu, et kaitsta kalleid jalavarje muda ja tänavaprahi eest. Muide eemaldatavad tallad olid tihti kuni 80 sentimeetri kõrgused.

Tänapäevase ilme said aga kontskingad tõesti alles 16. sajandil, kui kontsast sai kinga osa, mitte aga eemaldatav platvorm, mis on ka põhjuseks, miks just seda sajandit peetakse kontsakingade sünniajaks.

Mõne aja möödudes imbus kontsakingatrend lääne aristokraatide sekka, kes kandsid ebapraktilisi jalanõusid, et eristuda madalamatest klassidest. Kontsakingad viitasid toona sellele, et inimene, kes neid kannab, on väga jõukas, sest sellistes kingades oleks töötegemine mõeldamatu. Näiteks oli selliste kingade andunud austaja Prantsusmaa kuningas Louis XIV.

Meeste kontsakingade kandmisele tegi aga lõpu Napoleon, kes ennast 1804. aastal keisriks kuulutades otsustas kontsakingade asemel kanda tavalisi madalakontsalisi kingi. Kontsakingade populaarsus kadus.

Naised aga hakkasid kontsakingi kandma 1630ndatel. Põhjuseks oli asjaolu, et naised tahtsid rohkem meeste moodi olla ja arvati, et juuste lühikeseks lõikamine, piibutõmbamine, maskuliinsete peakatete ja kontsakingade kandmine annab neile samasuguse võimu nagu meestele. Ajapikku hakati tegema naistele ja meestele eraldi kontsakingi. Meestekingadel oli jäme konts ja naiste omadel peenike.

Kuid kontsakingad ei jõudnud naiste kingagarderoobi ihaldusväärseimale kohale sugugi siis, vaid hoopis hiljem.

Raamatu "Heights of Fashion: A History of the Elevated Shoe" autor Elizabeth Semmelhack on oma teoses kirjutanud, et see juhtus

19. sajandi keskpaigas. Nimelt hakkasid siis levima pornograafilise sisuga fotod naistest, kes kandsid kõrge kontsaga kingi. Erootilise auraga kingi hakati seostama modernse naiselikkusega ning neist said kiiresti naiste lemmikud.

21. sajand toob mitmekülgsuse

Tähelend oli aga üürike ning 20. sajandil hakkas kontsakõrgus läbima Ameerika mägesid meenutavat sõitu, olles ühel kümnendil madal ja töntsakas, järgmisel jälle kõrge ja peenike.

1953. aastal mainiti esimest korda stiletosid – peenikese kontsa ja kitseneva ninaga kingi, mis sündisid Prantsuse disaineri Christian Diori ja kingadisainer Roger Vivieri koostöös. Stiletod olid aga tihti avalikes ruumides keelatud, sest need rikkusid põrandaid.

1970ndad tõid moepilti platvormtallaga kingad. Kusjuures tihti kandsid neid šokeerimise eesmärgil mehedki.

Sellest muide on omajagu kasu lõiganud ka ilutööstus. Nimelt pakutakse mitmel pool maailmas ilukliinikutes naistele jalgu korrigeerivaid ilulõikusi, mille käigus muudetakse jala varvaste pikkust ja kuju ning kanna ja päka kõrgust. Kõik selleks, et lemmik-kontsakingadega mugav käia oleks. Teadlased avaldasid nimelt uuringu, mis avalikustas karmi tõsiasja – kontsakingadega saab valu tundmata käia kõigest napilt üle tunni aja. Tunni ajaga ei jõua aga korralike kontsadega ju kuhugi.

Armastus viis kontsakingavajaduseni

Esimene naine, kes kontsakingi kandis, oli Catherine de

Medici, kes vajas neid oma lühikese kasvu ja tagasihoidliku välimuse tõttu oma kihlatu võrgutamiseks. Nimelt oli ta kihlatu, tulevane Prantsusmaa kuningas Henry II, pikka kasvu mees ning Catherine arvas, et seetõttu eelistab ta temale hoopis teist armukest. Et siiski mehe tähelepanu endal hoida, lasi ta endale 1533. aastal valmistada kontsakingad.

Kingade ajalugu New Yorgi Brooklyni muuseumis

Brooklyni muuseumis New Yorgis on avatud näitus "Killer Heels: The Art of the High-Heeled Shoe", kus tutvustatakse kingade ajalugu selle algusaastatest kuni tänapäevani. Näitus vaatleb kingi kui kõige vastuolulisemaid aksessuaare, mida on aja jooksul kasutatud nii võrgutamiseks, võimu objektina kui fetišismi vahendina. Väljapanekul on üleval nii tavapärase välimuse kui ka omapärasema disainiga kingi, mis mõnel juhul isegi ei meenuta jalanõusid.

Valik põnevamatest kingadest, mida näitusel näha saab:

1 Vivienne Westvood 1993

2 Iris van Herper X United Nude 2013

3 Chau Har Lee

4 Zaha Hadid X United Nude 2013

5 Salvatore Ferragamo 1938 vikerkaarekingad

6 Prantsuse saapad 1920ndatest

7 Noritaka Tatehana 2012