Vahur Kersna võitlusest raske haigusega: ma tegin otsuse, et ma ei hakka endale enne õiget aega mulda peale kraapima (84)

Vahur Kersnal juhtus 2007. aastal Niilusel jalgrattaõnnetus, kus ta kael vigastada sai. Kersna toodi sealt tagasi kanderaamiga ja Eestis pani hematoloog Katrin Palgi talle raske diagnoosi.

"Mul on nagu selline tunne, et ma ei taha olla nagu mingi vanaeit. Kaks vanaeite saavad kokku, nad hakkavad rääkima haigustest, üks räägib enda haigustest, teine enda omadest ega nad üksteist ei kuula ju. Ma nagu väga palju haigustest ei taha rääkida," ütles Kersna teda intervjueerinud ajakirjanikule ja heale sõbrale Madis Jürgenile.

"Minu mõte on see, et sa ei tohi ennast samastada selle haigusega, see ei tohi saada sinu omaks. See peab olema keegi, kellega koos sa elad ja toimetad ja katsud hakkama saada, aga see ei ole sina," tõdes Kernsa. "Iga päev on Eestis 20 inimest, kes saavad umbes taolise diagnoosi, kes seisavad keset seda ilusat elu, neid lilli ja liblikaid ja kõike seda, seisavad oma isikliku maailmalõpu äärel, kuristiku serval ja sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Kes ei saa hakkama, need lähevadki minema. Aga mul ei olnud seda plaani. Mul ei olnud sugugi tahtmist selle maailmaga hüvasti jätta, veel mitte ja mul ei ole seda tänase päevani."

"See haigus, see müeloomtõbi on selline, et sellele ei ole ravi, sellest päris terveks ei saa. Et olla ja elada ja tegutseda, selleks peab tegema läbi teatud protseduurid, siirdamised. Üks variant on see, et su enda tüvirakke siirdatakse sinusse, sealt edasi järgmine samm on see, et kasutatakse doonorit, kelle tüvirakke siis siirdatakse ja sina pidid need asjad läbi tegema," nentis Jürgen intervjuus.

"Vahepeal tuli üle elada tõesti hetki, mis ei olnud väga kerged. Aga kelle elus selliseid ei ole? Ega see ei pruugi olla seotud ainult haigusega, see võib olla väga paljude teiste elumuredega - lahutused, lähedase surm, liiklusõnnetus, isegi koera surm võib olla selline ju, mida sa nutad väga pikalt. Selles mõttes ma arvan, et ma ei saanud nagu millegi erilise osaks, vaid lihtsalt see minu katsumus oli seekord sedalaadi ja need katsumused on inimestel erinevad ning nendega tuleb kuidagi hakkama saada," rääkis Kersna.

"Tead, sa, ma tegin lihtsalt otsuse ühel hetkel, et ma ei hakka endale enne õiget aega mulda peale kraapima. Ja nii lihtne see ongi," tunnistas Kersna.

"Kui jõudis kätte aasta 2013, siis tekkisid sinu peas vahepeal juba sellised mõtted - sinul, kes sa olid raiunud endale kogu aeg, et sul ei ole surm plaanides -, et asjad on tõsised. Liina oli su pärast mures, sest sa kihutasid suvalisel hetkel kodust minema, istusid seal oma järve ääres, sinu pärast olid inimesed tõsiselt mures?" uuris Jürgen.

"On raskeid aegu muidugi olnud ja tunnistan, on olnud neid hetki, kus tundub, et selline äralibisemine on nagu hea variant. Aitab küll, ma olen ikkagi elanud siin, ma olen näinud paljusid asju ja sellisena ei ole elul väga palju enam mõtet. Aga siis on mulle jälle nagu mingisugused märgid kätte antud, et kuule, taat, sinu aeg ei ole veel käes, väravad on veel kinni, sind ei oodata veel, tee oma asjad lõpuni, ühel päeval teeme uksed lahti ja siis tuled, siis oled tagasi kodus, aga mitte varem," rääkis Kersna.

"Ma ei muretse selle üle, et jääksin kuhugile nurka nukrutsema. Kui mulle on antud elupäevi, siis antakse kindlasti ka asju, mida teha, mida korda saata. Ja nii nagu ütleb minu hea sõbra 80-aastane ema Antslast: "Elu on nii huvitav, et ei olegi aiga är kolla." Nii on!"