Klassikalise sini-valge triibu­särgi tunnusteks on lai valge triip ning kitsas sinine, kolmveerandkäised ning paat-kaelus. Foto: Aet Alevi joonistus
Ilu ja mood
1. november 2014, 17:00

Alati trendikas – meremoodne triibusärk (3)

Olenemata moevooludest ja ajastutest, on sini-valge või must-valge triibumuster läbivalt figureerinud meie riietuses. Võib öelda, et sellest on saanud vaieldamatu moeklassika, mida sobib kanda nii lastel kui ka täiskasvanutel, nii meestel kui ka naistel. Triibumustriga särk pärineb meremeestelt, kes selle omal ajal nii populaarseks kandsid, et see on tänaseks peaaegu igasse riidekappi jõudnud.

Klassikalist sini-valget triibusärki tuntakse ka bretooni särgina, nimetus tuleneb Bretagne’i maakonna järgi.

See võeti esimest korda ametlikult kasutusele 1858. aastal Prantsuse mereväe vormi osana, kus seda hakkasid kõigepealt kandma Bretagne’i maakonna meremehed. Särgil oli algupäraselt 21 triipu ja need pidid legendi järgi sümboliseerima Napoleoni võite. Tegelikkuses sõltus korrapärane muster aga kudumise tehnikast.

Alates 1889. aastast toodetakse Prantsusmaa kuulsas kudumis- ja ketrusvabrikus Tricots Saint-James sinise-valgetriibulist puuvillast särki ja villast kampsunit, mida kõigepealt hakkasid kandma kohalikud Breatagne’i töölised ja kalurid, hiljem juba kõik Põhja-Prantsusmaa meremehed.

Kultusese telnjaška

Kui Prantsusmaal nimetati särki bretooni särgiks, siis Vene mereväe rõivastuses kutsuti varrukatega või varrukateta triibulist alussärki telnjaškaks. Triibuline särk võeti Vene mereväes kasutusele 1874. aastal. Kuni 1912. aastani oli telnjaška sarnaselt bretooni särgiga ebasümmeetriliste triipudega, kuid siis muudeti sinised ja valged triibud laiuselt võrdseks.

Läbi aegade on tel­njaška kandmine olnud uhkuseasi. Sõjaväelise olemusega alussärk näitas elitaarsesse väeliiki kuulumist. Seetõttu kandsid seda ohvitserid ja sõdurid ka pärast ajateenistuse lõppu kuni ribadeks kulumiseni.

Telnjaškast kujunes nõukogude kultuuris maskuliinsuse sümbol – sellesse särki riietati paljud nõukogude filmide tegelased ning telnjaškas kujutati ka multifilmide karakterid, nagu näiteks hunti "No oota sa!" multifilmist.

Naised riietuvad triibulisse

Esimene maailmasõda sai naiste moeajaloos pöördepunktiks. Sõjaajal, kui mehed olid lahinguväljal, jäi töötegemine naiste õlule, mis tingis ka moe muutumise.

Coco Chanel hakkas juba Esimese maailmasõja aastatel meesteriiete lõigetest ja materjalidest inspireerituna looma uue ajastu naistemoodi.

1916. aastal kasutas ta esimest korda materjalina trikotaaži, mis tänu odavusele sobis suurepäraselt sõjaaja olude ja praktilisusega. Saades inspiratsiooni meesterõivastest ja Prantsuse meremeestest, hakkas Chanel ise kandma bretooni triibulist trikotaažsärki. Esmalt saigi triibusärk populaarseks just tänu Chanelile.

1917. aastal tutvustas Chanel triibusärki oma merekollektsioonis. Bretooni särgist kujunes sõdadevahelise aja armastatuim kuurordi- ja vaba aja riietus.

Triibusärk jõuab Eesti moodi

Kuigi Coco Chanel tutvustas triibusärki oma kollektsioonis juba 1917. aastal, siis Eesti naiste moes triibusärk kahe maailmasõja vahelisel ajal suurt rolli ei mänginud. Põhjuseks asjaolu, et esimesel iseseisvusajal ei teinud valmisriiete müük Eestis veel erilist võidukäiku. Riided õmmeldi ise või lasti õmblejatel teha.

Tõenäoliselt jõudis Chaneli loodud klassikaline triibusärk Eesti naiste garderoobi alles pärast Teist maailmasõda, kui 1960. aastate keskpaigas tuli taaskord moodi meremehestiilis rõivastus.

Triibumuster ja -motiiv on endiselt populaarne tänapäeva moeloojate loomingus nii Eestis kui ka välismaal. Näiteks on bretooni triibulisest saanud moekunstniku Jean Paul Gaultier’i kaubamärgi tunnus.

Samuti võib merelist triibumustrit leida ka Eesti moeloojate loomingus. Hiljutise näite võib tuua septembris esitletud Reet Ausi uuest kollektsioonist, kus esines särkidel nii ankrumotiivi kui ka triibumustrit.

Lennusadama näitus "Meri riidekapis" räägib merest ja moest ning mere mõjust meie riietusele. Näitus jääb avatuks kuni 18. jaanuarini.