Tegelikult ei taha ma blogis üldse rääkida sellest, mis varjupaigas toimub, vaid sellest, kuidas minu külaskäik sinna lahendas minu jaoks ühe olulise küsimuse, mille üle olen mõelnud aastaid.
Olen ka siinsamas blogis kirjutanud ja küsinud lugejalt, kuidas on võimalik, et meil Eestis on nii palju ketikoeri. Lääne ühiskonnas, näiteks Suurbritannias, ei näe ketikoeri peaaegu üldse. Kui ma praegu meenutada püüan, siis tegelikult ei näinud ma Inglismaal elades ühtegi ketikoera.
Ma olen Eesti lugejat ikka nahutanud, et kust tuleb see meie koerte ketis hoidmise komme. Kas selles on mingi nõukogudeaegne konks või oskamatus loomi hoida?
Varjupaiga töötajad selgitasid mulle aga tõde. Üks töötajatest ütles, et viimase aasta jooksul otsivad inimesed varjupaigast ainult koeri, keda ketis hoida. Ligi 90 protsenti inimestest otsib just ketikoeri. Mina küsisin suuri silmi tehes, et jumal hoidku, miks külll?
Aga tädike varjupaigas andis kiire ja lühikese vastuse, mis tegi minu jaoks asja selgeks. Ta teatas, et pärast majanduslangust on vargused eriti maakohatdes muutunud praktiliselt igapäevaseks ja inimesed otsivadki koeri, kes nende kodu sügisel pimedas valvaksid ja hoiaksid ning kõige parem lahendus selleks ongi ketikoer, keda vargad kardaksid.
Tunnen ennast mõneti rumala ja naiivsena, et ma pole seda ketikoera mõistet siiani lahti muukinud. Küsimus pole mitte selles, et eestlane loomi ei armastaks, vaid selles, et meie ühiskonnas on kuritegevus lihtsalt nii kõrgel tasemel, et inimesed ketistavad õues koeri koduste valvamiseks. Kurb, kas pole.
Kommentaarid