Kuidas punkmuusika vanasti Tallinnas möllas (2)

«Vihma sadas. Meie esimene avalik kontsert. Hakkasime juba nädal enne suurest hirmust/rõõmust jooma. Pidevast proovi tegemisest ja ohtrast alkoholist ning sigarettidest oli hääl täiesti kadunud, mis kuulus muidugi asja juurde. Kuna kõik olid umbjoobes, ei õnnestunud kitarre häälde saada.

Pillide häälestamine toimus umbes 20 minutit. Publikule jäi vist mulje, et tegemist on mingi erilise psühhedeelse looga, sest vastuvõtt oli tormiline (tundus). Meie esinemise ajal tiriti seintelt radiaatoreid maha ja lammutati lisalava. Bassivõim kärssas, laval midagi ei kuulnud, valitses totaalne kaos.»

Ega teistelgi parem polnud. Vennaskonna kitarrist ja trummar nägid teineteist üldse esimest korda enne lavale astumist. Neil oli ometi au pidu lõpetada, lauldes «Sina oled ainus seadus, iseenda peremees!».

Kuigi miilitsaid oli palju ja mitukümmend noort tiriti jaoskonda, pääses just tolle kontserdiga esile seni vaikselt põranda all tiksunud Eesti punkmuusika. Mõne aasta pärast oli kõrgaeg käes.

Aitäh punkinfosaidile, et ajaloolise sündmuse meelde tuletas!