Vladimir Putin ja Steven SeagalFoto: AFP / Scanpix
Blogid
17. august 2014, 19:43

Mina ise olengi naiivne sinisilmne eurooplane (53)

Paar nädalat tagasi tegin kriitilise sissekande sellest, kuidas eestlased näitasid Seagali boikotiga Augustibluusil end väikese ignorantse rahvana.

Tegelikult, kui nüüd üdini aus olla, siis tol hetkel ma tõesti mõtlesin nii. Seagalil oli just lõppenud populaarne kontsertturnee Euroopas ning äsja Suurbritanniast naasnuna tundus meie rahva soov seostada tema muusikat poliitikaga kuidagi väiklane. Sellele kõigele andis tuult tiibadesse fakt, et britid kiitsid Seagali bluusi ja ülistasid tema esinemisi.

Täpselt samal päeval, kui ma postitasin Õhtulehte üles oma blogi, saatis sõber mulle lingi uudisega, mis kirjeldas Seagali esinemist Krimmis, kui ta astus laval üles venemeelsete mässajate kaitseks illustreeritud T-särgiga.

Pean tunnistama, et sel hetkel kui ma seda uudist nägin, muutus minu mõttemaailm antud küsimuses kardinaalselt. Üsna selgelt tundsin ma sisemist soovi oma esialgsest tulisest arvamusest taganeda ja oma lugejate ees vabandada. Ühtäkki muutusin mina sinisilmseks naiivseks eurooplaseks, kes ei suuda luua õigeid seoseid.

Nüüd tagantjärele vaadates tundub, et eestlases on siiski südikust julgeteks sammudeks ja ignorantse Seagali boikotoeerimine Eestis näitab pigem maailmale eeskuju.

Piinlikusega loen välisuudiseid bluusihärra kohta, mil ta on langenud välismeedia negatiivse tähelepanu alla.

Seagali muusika võib ju olla brittide Radio 1 poolt tituleeritud üllatavalt heaks, aga see ei anna siiski selgitust tema käitumisele.

Vaid mõned päevad pärast Krimmi vastuolulist kontserti pildistati Seagali Moskva sõjatehnikanäitusel Oboronexpo-2014, kus ta käsitles demonstratiivselt raskerelvi. Samal üritusel rääkis ta nagu vana hea sõber õlale patsutades Venemaa peaministri asetäitja Dmitry Rogozini ja sealsete militaaresindajatega.

Kremli meelses ajalehes Russia Today selgitas Rogozin, et kutsus Seagali Moskvasse külla kui sõbra ning ta mõistab kui raske on Seagalil teda külastada ajal, mil jänkid mõistavad tema venemeelsust hukka. Selle kriitikatule alla jäi Seagal just Krimmis toimunud esinemise ja ebasündsa T-särgi tõttu.

Üks on kindel, et Seagali käitumine rahvusvahelise artistina on maailma poliitilises kontekstis ülimalt ignoratne ja tema muusikal ei ole antud hetkel enam mingit tähtsust. Selles mõttes oli eestlane läänest sammukese ees.

Ehk siis minu jaoks 'ei ole eestlane "kompleksidega" rahvas, kes ei lase enda juurde esinema inimest, kes suure hurraaga tervitab teiste riikide okupeerimist,' nagu kirjutas mulle üks murelik lugeja. Mina ise olen kohati muutunud naiivseks eurooplaseks.