Läksin õue ja võtsin kuuri juurest ratta. Mida ma seda kuud ikka toast passin. Öös on veel soojust ja suvehõngu. Viimased valged ööd ikkagi.
Sõitsin rattaga linnast välja. Kuu säras üha sügavamal taevas ja mind tabas täielik õnnetunne. 'Ei, ma ei sõida mööda igavat rattateed Ülenurme poole!' mõtlesin isekeskis, 'Keeran Kurepalu suunas.' See on selline linnaäärne maantee Tartu külje all, mis viib lähima asulani ja mida ääristavad viljapõllud.
Väljas oli veel valge ja rattal olid helkurid ilusasti olemas. Need särasid õhtus. Sõitsin tee ääres juuksed tuules lehvimas ja mõtlesin, et küll see Eestimaa suvi on ikka ilus. Õhus oli veel see kauaigatsetud heinateo lõhna, mis tuletas lapsepõlve suvesid maal vanatädi juures meelde.
Sõitsin rattaga ja muudkui nautisin. Ma ei mäletagi, millal ma niimoodi kuuvalges öös üksinda põldude vahel oleksin ekselnud.
Korra sõitis mingi Subaru minust hirmkiirusel mööda, aga isegi see ei heidutanud mind. Ma muudkui vaatasin kuud ja viljapõldu ning mõtlesin, et just täpselt sellise hetke nimel tasubki elada.
Mingil hetkel märkasin kauguses vastutulevat autot. See sõitis üsna kiirel käigul minu suunas. Selles polnud suurt ohtu, kuni ma märkasin, et samal ajal kui auto mulle lähenes- hakkas tema taga möödasõiduks hoogu võtma ka teine auto. Mina rattaga tõmbasin nüüd oma teeserva ja ühtäkki palusin jumalat, et nad ometi minust kitsal maantel ühel ja samal hetkel ei mööduks, sest asfaldtee äär oli sinkavonkaline ja rattas hakkas korraks imelikult laperdama.
No see juht ju näeb mind rattal, oli mul veel mingi sekundiline mõte. Ja siis tuli hetk, kus kitsal maanteeribal olime kolmekesi paralleelselt mina rattal, möödasõitev auto ja see teine auto vastassuunavööndis. Kusjuures see mööda sõitev juht paarutas täiskiirusel ja auto ning minu ratta vahe võis olla paari sekundi jooksul kõige rohkem pool meetrit kui sedagi. Ma praktiliselt tundsin selle auto mootori kuumust oma ihu lähedal.
Ja siis see juhtus, kus ma tundsin, kuidas surm mulle reaalselt kuklasse hingas. Ma tundsin seda nii tugevalt, et ma pidin hetk hiljem rattalt maha hüppama ja kraavipervele maha istuma endal silmad veega täidetud. Seda surmaeelset hetke on raske kirjeldada. See on see tunne, kus leierdatud sõnakõlks 'elu käib silme eest läbi' vastab sõna sõnalt tõele.
Kuu naeratas samamoodi nagu enne, aga mina ise olin kraavipervel teistsugune. Justkui oleksin ma läinud seda elutunnet suveööst otsima ja saanud vastuse hoopis agressivsemal ja sügavaml moel.
Istusin seal kraavipervel suutmata mitu minutit veel ratta selga hüpata ja tagasi koju sõita.
Ma olen veendunud, et selliseid nappe pääsemisi juhtub meie teedel sadu kui mitte tuhandeid kordi. Kahjuks kõik nii õnnelikult ei lõppe nagu minul.
Kui nüüd ükski blogi lugeja mõtleks, kas teha see ohtlik möödasõit või mitte teha, siis ma oleksin õnnelik.
Kommentaarid