Blogid

Kuidas käisin piiril okastraate uurimas 

Tõnis Erilaid, 7. august 2014 07:00
Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
Laupäeval oli BNS kirjutanud uudise, et Venemaa alustas piiri ühepoolset mahamärkimist. Pühapäeval, 7. augustil 20 aastat tagasi olin kohal, et oma silmaga asja Lutepää-Petseri-Saatse kolmnurgas uurida.

Piirivalve oli siis jutukam kui praegu. Panin tähele, et Eesti vähestel piirivalvuritel on ainult mõned püstolid, venelased aga hambuni relvis. Siis võisid nad ajakirjanikule naljagi visata: ülemused kardavad, et kui automaadid saame, siis tulevad kantpead ja võtavad need käest ära.

Teine tunnistas, et on vanainimesi üle piiri lubanud, et nood saaksid surnuaial käia. Varsti olnud Vene poolel automaadivalanguid kuulda. Vanainimesed peeti kinni ja saadeti hirmunult tagasi.

Piiri mahamärkimist oli aga juba ammu alustatud. Lutepää juures jooksis puid pidi kaks rida okastraati ja kohalikud rääkisid, kuidas taga metsas on augud, kus Vene piirivalvurid end peidavad ja eestlasi kinni peavad:

«Naaberkülla Venemaal on ju ainult kilomeeter üle põllu ja varem sõitsid nad siia, kui seal oli nälg ja poed tühjad. Nüüd ehitati neile uus tee ja meile ei pääse – okastraat ees.»

Lutepääle on tänapäeval vaid mõni inimene jäänud. Ega sealgi vist enam poodi pole.
Ühtlasi uurisin toona Venemaa vägevat piiripunktiehitust Luhamaal – ehitasid eestlased ja kogu vajalik kraam toodi Eestist. Meie pool seisid tookord ainult putkad.

Samal teemal

09.08.2014
Kuidas kuumad üheksakümnendad ajalehtedele mõjusid