Eesti mees pole mingi möku. Seda tõestas Mait Malmsten oma uue särgiga (21)

Mul oli hea meel esimesena esitleda nii positiivset ja armsat uudist nagu oli nendel meestel rääkida.

Mait ja Indrek tegid nimelt Eesti mehele nö oma särgi. Ehk siis tõestasid, et meie mees pole mingi möku!

Ta ei häbene oma juuri ja kannab rahvusmustreid pea püsti ja moodsalt. Maidu ja Indreku välja mõeldud muhu mustriga polo särk lisab tänavapilti värvi. Kuid kõige rohkem meeldib mulle meeste idee sellepärast, et see loob ühtsustunde ja tekitab meie meestes mõningase uhkuse olla pärit just Eestist!

Ega meid eestlasi ei seo ju tegelikult miski muu paremini kui ühtsustunne, mis on kohati meie riigist ja rahvast kadunud. Võibolla kadunud pole siiski õige sõna. Pigem hääbumas...

Koguaeg on siin mingi õudne äng olla keegi teine. Järgi tuleb kopeerida lääne maailma. Põhjamaised kartulikarva juuksed nagu minul, tuleb värvida süsimustaks nagu latiinodel. Riides peab käima nagu Madonna või Rihanna. Hoovis peab seisma suurem luksusauto kui naabril. Mida iganes…

Eestlasel on vahel, nagu maainimesed ütlevad, väikese noku probleem. Koguaeg peab midagi tõestama. Samal ajal kui meil endal on nii palju, mida maailm hea meelega ise meilt üle võtab.

Kasvõi nagu Skype või TransferWise, mis hiljuti hiiglasliku rahasüsti sai. Nende muhumustriga särkidega on sama lugu. Kusjuures maailmakuulsad disainerid - nagu Dolce&Gabbana jne.- kasutavad tihti just vanaaegseid mustreid oma kangastel. Käsitsi tikitud lilli jne. Kas mitte isegi keegi välismaalane ei võtnud meie Kihnu värve oma kollektsiooni…

Samas meie ise ei näe seda ilu justkui üldse! Ja selleks, et neid Maidu ja Indreku särke kanda, ei pea ju tegelikult olema pärit Muhumaalt. Eesti on üleüldse nii väike, et seda maalappi veel jagama hakata a la kes kust pärit on - on lihtsalt totter. Ja kui meil on nii ilusad värvid ja mustrid, mis näitavad meie igikestvaid juuri, siis miks mitte neid uhkusega kanda.

Lausa lust oli Komeedi rõdul Maidu ja Indrekuga kohtuda. Kõik istusid seal, tähtsad näod ees ülikonnad seljas, kui oranzides vestides mehed äärealuas särasid üle terrassi. Kõigi pilgud nende poole suunatud. Uhkusega rääkisid nad oma uuest projektist, mis tekkis üsna lihtsal kombel. Indrek nimelt armastab juba ammu muhuvesti, millega on suvel aga liialt palav ja nõnda tuligi Maidul idee vest särgile visuaalselt juurde teha. Ja kooslus oli super!

Mulle meeldis, et Mait rääkis ka sellest, kuidas isad ja pojad võiksid seda särki kandes kanda eestlust üksteisele edasi. Selles läänemaailma kopeeritud kapitalismi tohuvabohus oleks midagigi, mis säilitaks meis ühtsustunnet.

Nii nagu me hoiame elus suure laulukaare all oma laulu-ja tantsupidu. Ikka selleks, et me ei unustaks oma juuri! Vahel mul on tunne, et me elame küll väikeses Eestis aga trügime justkui üksteisele vastu. Me tahame olla nii erinevad ja omanäolised. Kuigi tegelikult oleme üks väike rahvas, kes on halvas ja heas kokku kuulunud. Rohkem selliseid julgeid eestimeelseid ideid!

Loodan, et Mait ja Indrek mõtlevad lähiajal miskit välja ka naistele!