Tõnis Erilaid.Foto: Kalev Lilleorg
Blogid
13. juuni 2014, 07:00

Kuidas iga-aastane Rock Summer nahka läks

Jüri Makarov püüdis küll rõõmsat nägu teha ja nalja visata, kuidas üks bänd oli oma soovilehel nõudnud: kontserdi peakorraldaja peab kogu festivali aja kaine olema. Aga lõpuks oli ta sunnitud tunnistama: «Rock Summer on ebaõnnestunud.»

Ees ootas pankrot. Pikki aastaid inimesi vaimustanud summerdamisel oli kriips peal.

Õues oli 1997. aasta juuni. Loodetud kümnete tuhandete asemel oli neli päeva kestnud festival kogunud vaid mõne tuhande pileti ostnud huvilise. Osa tähtesinejaid jäi tulemata, osa nõudis enne lavaleminekut raha ette, mida piletikassadest mõnesaja krooni kaupa kokku kraabiti.

Pärast avapäeva võttis lavad püstitanud firma 13. juunil (halb päev ebausklike meelest) kätte ja monteeris kaks esinemispaika maha. Õhus oli kartus, et Makarov ei maksa.

Mihkel Raud on küll hiljem ajakirjanikele öelnud, et 12 000 külastajat pole sugugi paha: «See näis siis katastroofina, kuigi ühe rokifestivali jaoks on see täiesti normaalne rahvahulk.»

Ivo Linna on hinnanud, et iga-aastane üritus ammendas end. Et üle aasta oleks ehk õigem olnud festivali pidada.

No ei tea – hilisemad aastate pärast tehtud katsed Rock Summer mingil moel ellu äratada on täpselt samuti nahka läinud. Rokkmuusika on hargnenud nii paljudesse eri niššidesse, et lauluväljaku jagu rahvast koguda näib olevat lootusetu ettevõtmine.