Abdul Turay õlgadel on kogu Eesti riigi saatus? (47)

Abdul tuli kohale ja tunnistas, et olles üles kasvanud Inglismaal Essexi maakonna äärelinnas, siis ei ole ta oma kodumaal maatööga kunagi kokku puutunud. Eestis on ta ühtekokku elanud viis aastat ja mõned korrad abikaasa vanematekodus Hiiumaal ka põllumaad näinud.

Farmipidaja Juhan Särgava juures sai Abdul kaamera ees kätt proovida lehmadele heina ette lükkamisega, millega poliitik ka minu meelest hästi hakkama sai.

Kõik muutus aga hetkel, kui hakkasime Abduliga laudas rääkima poliitikast. Küsisin tema käest, miks peaks eestlane valima Europarlamenti võõramaalase?

Okei. Abdul tõi põhjuseks selle, et tal kasvab Tallinnas üheksakuune poeg ja ta soovib talle parimat tulevikku. See on hea vastus. Aga kas neid põhjusi on veel?

Ja siis lõid Briti kodakondsusega poliitiku keelepaelad valla ja mina tundsin endas üle pika aja ära tõelise kodumaa patrioodi.

Abdul hakkas rääkima sellest, kuidas Eesti poliitikuid ei võeta Euroopas tõsiselt. Et tema rahvuskaaslased, inglased, vaatavad meie suunas arrogantselt ülevalt alla ja kuigi ka meie poliitikud võivad olla oma töös suurepärased (nagu Indrek Tarand), siis lääne silmis oleme me Abduli meelest ikkagi üks riik, mis asub Venemaa lähedal. Ebastabiilne, ebapopulaarne, vaene ... ja Tarandit ei tea keegi! Ühesõnaga ta on üks tundmatu ja mõttetu tegelane võrreldes Abduliga, kelle pea igat sammu jälgib tema enda sõnul rahvusvaheline press.

Kuigi ajakirjanik peab jääma neutraalseks, siis mina pean siinkohal tunnistama, et seda intervjuud tehes sain ma end hädavaevu rahulikult ohjes hoida. Mind häiris, et välismaalane tuli minu riigis siunama meie poliitikuid ja nende tööd. Kas see on tõesti tema ainus valimisslõugan? Tema on Eestit esindama parem kui eestlased ise...

"Kaja Kallas võib olla ilus ja tark, aga keegi ei kuula teda...," jätkas ta oma juttu, mis mind ärritas.

Kui ta oleks seda kõike teinud väärikalt sõnu valides, siis oleksin ma teda võib-olla mõneti mõistnud, kuid temast õhkus seda sama arrogantsust, mida ma olen tundnud omal nahal harimatute inglaste seas, kes harva kodukandist välja satuvad. Kusjuures Abdul nõustus minu väitega, et vaesus Suurbritannias on kohati hullem kui Eestis. Mis siis, et ta tõi vaesust põhjuseks, miks inglased meid mõnitavad.

Ma ei kujuta ette, mida britid oleksid minuga teinud, kui ma oleksin andnud näiteks Suurbritannia pressis intervjuu soovides kandideerida nende nimel Europarlamenti, kuid oleksin mõnitanud kohalikke poliitikuid.

Kas ta tõesti arvab, et ülikonservatiivne britt võtab tõsisemalt Suurbritannia äärelinnas üles kasvanud meest kui meie oma inimesi? Sellepärast Abdul saabki kogu rahvusvahelise meedia tähelepanu osaliseks, et see on nii ebanormaalne, et ta näiteks Tallinna volikokku valiti või et ta tahab meid Europarlamendis esindada. Ebanormaalsuse pealt aga kuulsust teenida on odav.

Kuskil Inglise pubinurgas võib ju meie riigi imago olla tõesti mõne ignorandi jaoks Ida-Euroopa. Olen taolist arvamust kohanud palju. Aga Europarlament ei koosne sellistest inimestest. Seal on koos erudeeritud mehed ja naised.

Olles ise kohtunud mõjukate poliitikute ja äritegelastega üle kogu maailma, võin käe julgelt südamele panna ja öelda, et meie poliitikud on teinud rahvusvaheliselt fantastilist tööd. Meie esindajad on jäänud paljudele silma just seetõttu, et nad on haritud ja intelligentsed eestlased. Olukord riigi siseselt on see, mis vajaks rohkem tähelepanu.

Kui Abduli valimiskampaania slõuganiks on tõesti see, et tema suudab mustanahalise välismaalasena Eesti imago päästa, siis tahaks valju häälega teda maa peale tagasi kutsuda. Muide, Abdul ütles intervjuus tõsimeelselt, et kui eestlased teda ei vali, siis on meie riik katastroofi äärel. Lääne raha liigub Eestist välja ja meid ei võta keegi kuulda, ükskõik kui targad meie poliitikud ka poleks.

Aga ikkagi, miks ta oma enese kodumaal poliitikasse ei pürgi ning kogub välismaistes telekanalites kuulsust läbi meie riigi?

Sellele ma kogu intervjuu jooksul kahjuks selget vastust ei saanudki. Küll aga sain ma teada, et ta töötas kunagi surnukuuris, seejärel oli ta professionaalne räpitantsija ning talle ei meeldi ameeriklased, sest nad on paksud ja rumalad. Muuseas, selle ausa sõnumiga ei pruugi Europarlamendis kuigi kaugele jõuda.