NAGU DISKO: Lanvini selle kevad-suve kollektsioon sädeleb nagu diskokuul, kuid jääb ometi viisakuse piiridesse. Foto: AOP
Ilu ja mood
17. mai 2014, 12:00

Lanvin tähistab 125. sünnipäeva

Prantsuse üks kuulsamaid moemaju peab tänavu 125. sünnipäeva. Pole kuulnudki? Siin pole midagi imestada, sest moemaja eesmärgiks on lasta särada riietel, mitte aga nende loojal. Sellest hoolimata oleks aga Eesti naistel Lanvinist nii mõndagi kõrva taha panna.

Lanvin’i (hääldatakse: Lohn-vän) moemaja emaks on Jeanne Lanvin , asutades selle 1889. aastal. Julguse oma äri teha sai ta enda disainitud peakatete edust, kõik moejanulised pariisitarid soovisid Jeanne´i omapärast loomingut oma peas kanda.

Tütre sünd andis tõuke laialdasele edule

Räägitakse, et Jeanne Lanvin, kellele erinevalt oma kaasaegsetest Coco Chanelist, Paul Poiret’ist ja Elsa Schiaparelli’st ei meeldinud rambivalgus ja kes eelistas anonüümsust, ei meeldiks tegelikult ka see, kuidas moemaja praegu enda ajalugu sotsiaalmeedias jagab. Enda reklaamimine oli Jeanne’i arvates häbiväärne. Oma esimese intervjuugi andis ta alles 1945. aastal, 56 aastat pärast moemaja loomist. Õnnelikuks väljavalituks oli Prantsuse Vogue.

Vaadates Jeanne`i disainerikäekirja, on tema tagasihoidlikust küll raske uskuda. Tõsi, riided olid funktsionaalsed, kuid ometi kõike muud kui tagasihoidlikud. Teda ei huvitanud tollased trendid ning ta tegi riideid täiesti omal moel.

1897. aastal sünnitas Jeanne tütre Marguerite Marie Blanche ja tänu sellele hakkas Lanvin tegelema ka lasterõivastega. Esialgu disainis Jeanne riideid vaid oma tütrele, alustades ristimiskleidist ja liikudes edasi väikeste kleitide ja püksteni. Erinevalt tollastest lasterõivastest olid Marguerite riided peale elegantse välimuse ka väga mugavad mängimiseks ning neid sai lihtsalt selga panna ja ära võtta. Kui teised vanemad Marguerite´i garderoobi nägid, palusid nad samasuguseid asju ka oma lastele ning nii hakkaski Lanvin disainima ka lasteriideid.

Lasteriietest edasi laienes moemaja meesteriietele ja oma hiigelaegadel disainiti nii naiste-, meeste- kui lasteriideid, lisaks aluspesu, peakatteid ja spordiriideid. Moemaja "menüüsse" kuulusid isegi sisekujundusdetailid.

Jeanne Lanvin suri 1946. aastal, 79aastaselt, jättes maha terve impeeriumi. Ometigi ei suutnud Lanvin oma sära pärast Jeanne`i surma säilitada ning moemaja vajus sügavasse Okasroosikese unne kuni 2001. aastani, kui peadisaineri kohale asus marokolane Alber Elbaz. Taas sündisid kollektsioonid, mis püüavad pilke kogu maailmas ning mis hooajast hooaega pälvivad kriitikutelt vaid ülivõrdes hinnanguid.

Heaks eeskujuks Eesti naistele

Kuid mispärast see kõik siiski eestlasi ja eriti Eesti naisi huvitama peaks?

Ilmselt on enamik meist märganud, et paljud kohalikud naised kipuvad liialt armastama kõike, mis läigib ja särab. Kahjuks aga minnakse oma säraarmastusega sageli liiale, astudes pika sammuga üle maitseka ja maitselageda piirist.

Samamoodi armastab kulda ja karda ja bling´i ka Lanvini moemaja, kuid ometigi õnnestub neil maitsekaks jääda. Kuigi nende viimane kevadkollektsioon säras rohkem kui 60ndate disko, kiideti nende läikivaid kleite ja pööraste ehete kooslust taevani. Kriitikute kinnitusel tegi Lanvin sellega 1: 0 kõigile teistele moemajadele. Seega tasub nende kombineerimisvõimest õppust võtta.

Milline siis lanvinilik naine välja näeb?

Kindlasti läheneb ta riietumisele mänguliselt ja ei võta ennast ega enda garderoobi üleliia tõsiselt. Teda ei huvita perfektsionism ja ta ei näe kunagi ka üleliia mukitud (ega higista krohvikihi all!) ja sätitud välja. Mängulisus ei väljendu aga selles, et ta kataks ennast värvilise litrikleidiga ja lisaks särtsu juurde pilkupüüdvate ehetega. Ta eelistab klassikat väikese kiiksuga. Ta arvestab sellega, et inimesed teda vaatavad ja pakub neile ühe konkreetse fookuspunkti, mitte aga ei aja neil silme eest virvendama. Läikivatest materjalidest kleidid jäävad oma lõike ja pikkuse poolest alati siivsuse piiridesse ning paljastavad korraga vaid ühe kehaosa ja kindlasti mitte enam. Sageli kehtib reegel, et mida pilkupüüdvam materjal, seda igavam disain.

Lanvini naine armastab ehteid, ta lausa jumaldab neid, nii et enamasti ühest kaelakeest ei piisa. Samas ei riputa ta enne kodust väljumist kindlasti endale kogu ehtelaegast külge, hoopis vastupidi. Siingi võib Lanvinist õppust võtta ja piirduda ka ehete puhul ühe fookusega. Olgu selleks siis kael, rand­med või sõrmed.

Kui teooria kipub keeruliselt kõlama, siis järgnevad pildid Lanvini kollektsioonidest teevad asja kindlasti selgemaks.

NAGU DISKO: Lanvini selle kevad-suve kollektsioon sädeleb nagu diskokuul, kuid jääb ometi viisakuse piiridesse.