"Inimesed, kes on internetti suubunud ja vaid seal suudavad suhelda, on ikka väga üksi." (5)

Aga on keegi mõelnud, miks eelistatakse päris suhtluse asemele internetisuhtlust? Mis siis kui inimesed on muutunud hingelt õrnemaks? Ei kannata enam nii hästi teise emotsioone. Otsene, näost näkku suhtlemine tähendab seda, et saadakse kõvasti rohkem infot kui kuuldakse ja nähakse. Teise inimese näo miimika, kõne intonatsioon, kehakeel - kõik see lisab tekstile mingi "vürtsi", mida teine suhtluspartner võib-olla ei talu nii hästi. Palju lihtsam on vahetada interneti teel lihtsalt tekste. Siis jääb kogu see "lisavürts" saamata ja hingel on kergem. Olen lugenud, et jaapanlastel pidavat see probleem just olema. Jaapanlased pidid olema väga häbelikud ja teise inimesega näost-näkku suhtlemine on neile raske. Näiteks reklaamiagentide treeninguplaani kuulub kuskil suurel tänaval seismine ja kõva häälega millegi reklaamimine. See nõuab jaapanlastelt väga suurt eneseületamist.
Pakkusin välja selle variandi, sest ise olin nooruses samasugune.

Elasin samuti tutvusportaalides ja otsisin midagi, isegi ei tea mida. netis olid suhtlused nii lihtsad ja mõnusad, kõik tundus nii õige, palju parem kui reaalsuses. Sai suheldud üle aasta, kui otsustasime kokku saada, kuna kirjutamisest, piltide saatmisest, flirdist oli saanud nagu armumine, olin leidnud paar hingesugulast. Saime kokku, kohe kallistasime, isegi suudlesime, rõõm oli nii suur. Istusime kohvikus ja kõik oli isegi täitsa lahe. Saime veel mõned korrad kokku ja nendest aitas, et aru saada, see ei ole kindlasti see inimene kellega ma suhtlesin üle aasta netis. Sama kordus ka paari teise naisterahvaga. Artikkel on kirjutatud nii õigesti kui veel saab. See on haigus ja sellele tasub kindlasti tähelepanu pöörata.

Istuvad aastatekaupa suhtlusliinidel aga ise suhelda ei oska. Otsivad meest või naist. Reaali aga kardavad minna tutvuma .

Internetimaailm tundus esialgu nii huvitav, et kõik muu jäi tahaplaanile: telekas ununes toanurka nädalateks, raamatuid ei võtnud vist mitu aastat kätte. Netisuhtlus oli väga tihe ja laialdane.
Õnneks sai see hullus läbi, aga siiski vist alles 5-6 aasta pärast.
Nüüd olen ka iga päev netis, aga mitte niisama lobisemise ega suhtlemise pärast, vaid selleks, et lugeda päevakajalisi uudiseid või muid huvipakkuvaid artikleid ja sageli ka kommentaare mind huvitavatel teemadel, et tutvuda teiste inimeste arvamustega.
Suhtlen nüüd netis ainult mõne lähedase inimesega info vahetamise eesmärgil, sedagi paar-kolm korda nädalas.