Rein Pakk: kõige seksikam kehaosa on aju koos kujutlusvõimega (7)

"Vaid kirjades vastastikuse kire läbielamine ei ole ju midagi uut, pigem vastupidi," lausub Pakk, kes ei arva, et üksnes kirjade toel eksisteerivas sügavas suhtes oleks midagi traagilist. "Pigem on kirjavahetus armastajate vahel midagi emotsionaalses plaanis vanamoodsat. Tänapäeval kiputakse arvama, et armastus on ennekõike füüsiline tegevus, erinevate pooside ja tehnikate sportlik valdamine. Tegelikult ju teame, et riietatud keha äratab alasti kehaga võrreldes suuremat kujutlusvõimet ja iha." Pakk väidab, et kõige seksikam kehaosa on aju koos inimese enda käsutuses oleva kujutlusvõimega. "Ja mitte miski ei käivita kujutlusvõimet paremini kui sõnad."

Tõeliste tunnetega laetud sõnad on Paku sõnul alati seksikamad kui tahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest. Ehk kui see mõte ümber öelda romaani "Hea põhjatuule vastu" autori Daniel Glattaueri sõnadega peategelase suu läbi, siis kõlab see põhjapanevalt: "Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!"

"Kujutlusvõime on alati ohtlik relv."

"Nii lihtsalt juhtub ses loos nende kahega ja veel väga paljudega päriselus, sellepärast see lugu ongi vaatajale huvitav," ütleb Pakk. "Usun, et see, kellega me lähedaseks saame, see naine või mees, on ennekõike ikkagi isiksus. See isiksus võtab suhtluse käigus vormi meie kujutluses, selleks ei pea me tingimata seda inimest füüsiliselt nägema ega katsuma. Armastus ei realiseeru mitte teineteise vaatamises, vaid teineteisega samas suunas vaatamises. Pigem selles, kui koos midagi kogetakse, mitte kui teineteist vahetult kogetakse."

See on Paku meelest ka põhjuseks, miks kirglikud armastuslood sünnivad ja arenevad just netikirjavahetuses, mitte Skype’i akendes. "Armastus on elamuste jagamine, mitte teineteise vahtimine. Paradoksaalsel moel võimaldab kirjavahetus seepärast lähedasemaks saada, võrreldes ekraanil teineteise vaatamisega. Viimane mõjub ühisele kirele pigem pärssivalt ja frustreerivalt. Näed, aga kätte ei saa. Kuid kirjades luuakse ühine intiimne sfäär, väga tugev kirglik side."

Sellele, miks valitakse reaalse suhte asemel netiromanss, on Pakul lihtne seletus: "Kirjade vorm sunnib omi tundeid ja mõtteid sõnastama ja ? veel kord ? mitte miski ei käivita kujutlusvõimet paremini kui sõnad. Enamik netiromansse ei pea tegelikkuses kohtumistele vastu. Kui kirjasuhtes olnud armastajad lõpuks kohtuvad, siis enamjaolt nad pettuvad, sest tegelikkuses ei pruugi nad vastata teineteise kujutlusele. Seda, kas pärisinimesega tekkinud armastus reaalsuses on kuidagi parem või halvem armastusest kujutletud kirjasõbra vastu, ma ei tea. Igatahes õpetavad netisuhted meil oma tundeid ära tundma ja neid väljendama. See on netisuhete pluss. Miinus on oht, et seal teisel pool kirjutab kurat teab kes. Kujutlusvõime on alati ohtlik relv."

"Eks näis, mis sest armastusest saab."

Pakk mõtiskleb, et tänastel noortel on ehk esimene suur armastus jäänudki kuhugi virtuaalmaailma. Ning seegi on täna tavaline, et inimeste suhted sünnivad ja surevadki netis. "Rääkides tänastest noortest inimestest, tuleb arvestada, et inimene ja inimeseks olemine üleüldse on muutumas. Ja kohe kõvasti," tõdeb ta. "Ma ei tea, kas neil on üldse sellist asja, nagu esimene suur armastus. Äkki on armastus üldse juba iganenud kodanlik kontsept ja pole enam aktuaalne? Tõenäoliselt kaob mõnekümne aastaga paberraha maailmast, jääb ainult elektrooniline. Eks näis, mis sest armastusest saab. Kuhu iganes tänased ja homsed noored inimesed teel on, ütlen ikka ahvi sõnadega Lõvikuninga filmist: change is good!"

"Sa ei oska enam suuliselt suhelda, kirjalikult kukub see paremini välja."

"Istusime kolmekesi ühes ruumis arvutite taga ja vahetasime suhtlusportaalis omavahel nädalavahetuse muljeid," kirjeldab kultuuritöötaja Anna-Liisa Õispuu, mil moel ta mõni aasta tagasi oma kolleegidega igal esmaspäeva hommikul netivestlust pidas. Takkajärele ajab veider olukord, kus kolm kolleegi vahetasid ruumi sisenedes napi "tere" ning seejärel arvutitesse sööstsid, Anna-Liisa naerma. "Küsimused olid "kas sa käisid maal?" või "kas sa käisid Haapsalus?" – nii saime üksteise tegemistest teada Facebooki mõttevahetusest, mitte silmast silma rääkides."

Otse suhtlemine muutub Anna-Liisa sõnul igale netisuhtluse harrastajale lõpuks probleemiks. "Eks suhtlusportaalid on kui narkootikum, sa satud neist sõltuvusse. Tekib justkui kaks elu, netis oled üks ja päriselus teine," sõnab ta. "Kui Facebookis klõbistad teise inimesega vabalt juttu ajada, siis hetkel, mil see inimene sulle tänaval vastu tuleb, eelistad teda vältida. Vaatad selle inimese sissekandeid netis ja vaimustud, aga kui kokku saad, siis ei oska kuidagi vaimustuda. Sa ei oska enam suuliselt suhelda, kirjalikult kukub suhtlus paremini välja."

Anna-Liisa meelest on inimestel, kes suhtlusportaalis viibides tohutult aega kulutavad, raske üksiolemist taluda. "Mõni inimene ei oska oma rõõmu või kurvastust endale jätta, vaid kipub seda suhtlusportaalis ohjeldamatult jagama – ta ei oska üksi olla," mõtiskleb ta. "Ehk see ongi kartus üksinduse ees?"