Usaldustelefoni vabatahtlik: tunnen, et inimeste roosa unistus heast elust on kadumas (30)

"Me oleme koht, kus endaga ummikusse jooksnud inimesi mõistetakse ja kuulatakse. Tahame neile tuge pakkuda," ütleb usaldustelefoni (UT) staažikas vabatahtlik. Helistajad kurdavad üksindust ja raskusi eluga toimetulekul.

Eestikeelse usaldustelefoni 126 (venekeelne 127) vastajad ongi anonüümsed vabatahtlikud. Oma vabast ajast ja tahtest pühenduvad nad mures inimese kuulamisele ja emotsionaalsele toetamisele.

Helistajate mured on enamasti üksindus, pere- ja suhteprobleemid, eluga toimetulek, sõltuvused, hirm tuleviku ees. Kõik see oli murekohaks paarkümmend aastat tagasi ja on seda sama tugevalt ka praegu. Vaat et rohkemgi kui aastatetagustel kriisiaegadel.

Aastas võetakse vastu ligi 9000 kõnet. Ometi arvab riik, et usaldustelefoni pole tänapäeval enam vaja, ja on oma rahakoti sulgenud. Vabatahtlikud ei ole lasknud end heidutada ja jätkavad hädaliste abistamist.

Üksindus viib hulludele mõtetele

Usaldustelefoni vastaja Julie (nimi muudetud) on Eesti inimeste murekõnedele vastanud paarkümmend aastat.

Ta mäletab mitut väga rasket kõnet, kus helistaja ütles, et läheb ja teeb kohe praegu oma elule lõpu. Mida kauem õnnestub sellistel rasketel juhtudel helistajat liinil hoida, seda parem.

"Tihti suitsiidimõtetega inimesed tahavad, et keegi neid takistaks. Telefonikõne ongi justkui appihüüd," on Julie kindel, et inimest tuleb kuulata ja lohutada kas või tundide kaupa.