Laulupeolaul taandumisest tõi tüli majja (65)

"Me taandume taandume tuhandeid aastaid veel otsata pikk on too taandumistee me taandudes maid pole viljatuks laastand meist puhtana maha jäid järvedeveed."

Nii kõlab Peep Ilmeti luuletuse "Taandujad" algus, mille Erki-Sven Tüür on viisistanud. See laul on suvise laulupeo segakooride repertuaaris. Laul ei meeldinud president Toomas Hendrik Ilvese välisnõunik Margus Laidrele, kes kirjutas eelmisel laupäeval Postimehes: "Enam kui 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist me ikka veel taandume? Kuhu ja kelle eest? Kas nii vähe ongi meis kindlust iseenda tuleviku ees? Mina nii ei arva. Ja seetõttu sooviksingi, et meil oleks rohkem julgust ja jõudu uskuda endasse, oma vabadusse ja Eesti riiki."

Laidre lisas teksti all, et väljendas oma isiklikku arvamust.

Kuigi Tüür palus vahepeal lugu repertuaarist kõrvaldada, seda siiski ei tehta. Laulu üle arutavad inimesed on üldiselt lugu toetanud, välja arvatud Valdo Randpere (Reformierakond). "Laulupeolt lahkudes ei taha mina küll tunda, et ainukesed asjad, millest puudust tunnen, on nöör ja taburet," lajatas ta Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklis.

Randpere: pidu peab olema rõõmus

Eile selgitas Randpere Õhtulehele, et tegu on ikkagi peoga. "Mina kujutan ette, et pidu on ikkagi midagi rõõmsat. Pidu pole peied või traagiline katse depressiooni esile kutsuda."

Analoogne oli olukord ka kolme aasta eest, kui Randpere kritiseeris laulupeo kavas olnud laulu "Mis maa see on": "Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks veel ainult kõlbab inimene siin?"

Randperet ärritab see siiani: "Mulle meeldib väga seda laulu kuulata, kui tuju on vilets. Aga panna see laulupeo avalooks. Kõik viskavad praktiliselt näppu selle peale, et meie maal kõlbavad inimesed vaid orjadeks. Minu hinge see ei mahu!"

Tänavuse loo puhul on juttu aga lõputust taandumisest. Randpere räägib, et peame ikka hoidma eneseuhkust, mitte kahtlust, justkui oleksime väetid ja õnnetud.

Paradoksaalsel kombel on ka Randpere sellises olukorras olnud, kui Eestist taandus. 1984. aastal põgenes ta koos toonase abikaasa Leila Milleriga Nõukogude Liidust ja asus elama Rootsi. "Mis on nüüd suurem kangelastegu: jääda siia ja teha koostööd okupatsioonivõimudega või ära põgeneda ja välismaal okupantidele vastu hakata," arutleb Randpere nüüd.

"Olen kuulnud paljude inimeste käest, et vaat kus nemad olid kangelased, jäid siia! Mina ei heida seda ette, aga ma ei heida ka ette inimestele, kes siit põgenesid ja sellega näitasid, mida nad süsteemist arvavad."

Kivisildnik: argipäev pole ju roosiline

Õhtuleht küsis kirjamees Sven Kivisildnikult, mida tema arvab, kas laulupeol peaks masendavatest asjadest laulma. "Tegelikkus ei peaks olema masendav koht, kus elada," kostab ta vastu.

"Näiteks Sirp ei kajastanud tegelikkust, ei loonud võltsfassaadi – sai p**a kaela. Nii see käibki! Meil on kroonukultuur. Kui kultuur käitub nagu kroonukultuur, siis ta täidab oma funktsioone. Kui ei, siis teda karistatakse ja muudetakse ikkagi kroonukultuuriks."

Kivisildniku meelest on loomeinimesed taandatud käsitööliseks, kes täidavad tellimusi.

Mida arvate "Taandujatest" laulupeo repertuaaris? "Eesti argipäev pole roosiline. Inimesed taanduvad kodumaalt massiliselt nagu rotid uppuvalt laevalt, seega oleks väga asjakohane," muigab ta.

Ivo Rull: lauldagu ka mõtlikum lugu!

Suhtekorraldaja Ivo Rull ütleb, et miks mitte hoogsate ja lõbusate laulude vahele natuke mõtlikum lugu. "Eks ikka on ette heidetud, miks meie lood peavad kõik olema stiilis küll meil on häda, must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Aga nii paraku on," arutleb ta irooniliselt.

"Kui vaatame kas või meie geograafilist asendit. Üheksa kuud aastas pole millegi üle rõõmustada, kui aknast välja vaatad. Ilmselgelt selline laul kannab ka paljude eestlaste mentaliteeti. Kui sellised lood laulupeol ei domineeri, lauldagu!"

Ta lisab, et kriitika oli tema meelest ikka üksikisikute enda arvamus, mitte laiem riiklik suhtumine. Ka annaks keelamine sootuks vastupidise reaktsiooni. "Igasugune tsenseerimine, keelamine, lauspropaganda või läikiva optimismi kultiveerimine tekitab vastureaktsioone."

Kivisildnik peab kogu laulupidu üheks riigi propagandaürituseks. Ta võrdleb seda paraadprojektidega, nagu teatud sammas Vabaduse platsi ääres. "Tahetakse näidata, et midagigi kultuurimaastikul toimub. Laulupeo žanr on Saksa õllesummeri analoog. Rääkida üldse mingist Eesti asjast? Mäletan väga hästi laulupidusid, kus ülistati kord tiblasid, siis Euroopa okupante. Eesti laulupidu? Andke minna!"

Kooriühingu juht: hakkabki nii olema?

Eesti kooriühingu juht Raul Talmar räägib, et nõukogude ajal kinnitas laulupeo kava peakomisjon. "Loomulikult oli siis ka parteiinimesi komisjonis. Nagu räägivad vanemad lauljad – tuli ära õppida ja laulda vastumeelsed laulud selleks, et saaks laulda ka isamaalisi laule. Kui mitte otse isamaalised, siis vähemasti alltekstiga."

Tänapäeval valivad tema sõnul loomeinimesed ise sobivaima nägemuse, mis seejärel töösse antakse. "Pidu on üks suur tervik, kui hakatakse sealt kääridega midagi võtma, siis kannatab kogu pidu. Viimaste pidude eel on kriitikat olnud. Tea, kas see hakkabki nüüd alati nii olema?"