Tõnis Erilaid.Foto: Kalev Lilleorg
Blogid
22. märts 2014, 08:00

Kuidas Eesti Kongress endisi kommuniste karistas (5)

«See poliitika, mida ajab Savisaar, on rahvusliku reetmise poliitika,» kärgatas Mart Laar pühapäeval, 22. märtsil 1992.

«Kõige hullem, et see võib meie praeguses Ülemnõukogus ka läbi minna! Seetõttu ongi vaja, et Eesti Kongress teeks resoluutsed otsused!»

Kongress kääriski käised üles ja võttis kavva kommunistide õiguste kärpimise.

Leiti, et endistel EKP, NLKP ja isegi ELKNÜ liikmetel tuleb kuni 31. detsembrini 2000. aastal keelata end riigikokku valida lasta ja üleüldse riigiametitesse kandideerida.

Tõsi – selgitus oli igaks juhuks kahemõtteline. Et kui kodanikud otsustavad piirangute sätestamise poolt, siis väljendatakse soovi kommunistliku nomenklatuuri jätkuvat domineerimist tõkestada.

Kui aga mitte – siis on see üleskutse leppimisele ja andeksandmisele, mitte automaatne heakskiit kommunistide tegevusele. Jäägu otsustamine iga inimese südametunnistusele.

Veel nõuti riigikogu valimist hiljemalt juunis ning dekoloniseerimist (kuni selle lõpetamiseni rahvusvahelistele normidele tuginedes võib nende ainus seaduslik isikutunnistus olla NSVLi pass) ja keeldu immigrantide legaliseerimisele. Erand teiskeelsetele, kes olid enne 1990. aastat iseseisvust toetanud.

Kaheksas riigikogu asus tegutsema 30. septembril 1992. aastal pärast esimesi vabu valimisi teises Eesti vabariigis.