Ilu ja mood

Pool sajandit paljaid sääri 

Eiris Teeveere, 8. märts 2014 18:00
Ilmselt pole ühtegi nii vastuolulist riideeset nagu miniseelik. Teda armastatakse ja vihatakse, kuid moepildis püsib ta kõigutamatus rahus ka siis, kui trendiennustuse järgi peaks ilma tegema hoopis maksiseelik. Foto: Alamy/AOP
Miniseelik tähistab juubelit.

Ilmselt pole ühtegi nii vastuolulist riideeset nagu miniseelik. Teda armastatakse ja vihatakse, kuid moepildis püsib ta kõigutamatus rahus ka siis, kui trendiennustuse järgi peaks ilma tegema hoopis maksiseelik.

Samal teemal

Miniseeliku sünniajaga on tegelikult keerulised lood. Ühtpidi peetakse selleks 1964. aastat, mis teeb temast täieõigusliku juubilari, teisalt väidetakse, et miniseelik oli olemas juba 5400 aastal enne Kristuse sündi. Nimelt on arheoloogid leidnud mägedes asuvatest Euroopa vanimatest küladest kujukesi, mis pärinevad 5400.–4700. aastast enne meie aega. Kuna naiskujudel on seljas miniseelikusarnane riideese, usutakse, et see võis olla vanades tsivilisatsioonides üks tavalisemaid rõivaid, mida naised kandsid.

Miniseeliku sünni tõi feminismi levik

Siiski usutakse, et miniseelik sellisena, nagu teame seda praegu, sündis 1960. aastatel. Varasema seeliku pikkust võib kirjeldada jojo-efektiga – kord pikem, siis jälle lühem, aga mitte kunagi liiga lühike.

Enne 1960. aastaid eeldati, et noored naised käivad riides samuti nagu nende emad.

1950. aastatel tõdes isegi inglise disainer Sally Tuffin, et turul puuduvad riided, mis oleksid mõeldud noortele, ja seetõttu näevadki tütred välja nagu nende mitukümmend aastat vanemad emad.

Koos eneseteadlikkuse ja arvamusvabaduse kasvu ning paraneva majandusliku seisuga hakkas muutuma ka noorte riietusstiil.

Miniseeliku emaks britt Mary Quant

Ühtlasi peetakse miniseeliku sünni eelduseks feminismi. Kui varem oli naist seostatud eelkõige truu abikaasa, korraliku koduperenaise ja hea ema rolliga, siis 60ndate esimesel poolel hakkas see muutuma. Naised näitasid oma seksuaalsust, enesekindlust ja võimukust. Ja mis võis neid omadusi rõhutada paremini kui miniseelik.

Tagasihoidlikkusega esimene miniseelik kindlasti silma ei paistnud. Nimelt leidis Mary, et miniseelik ei tohi ulatuda tagumikust allapoole üle 10 cm. Siinkohal olgu märgitud, et naised kandsid seelikut kas väga paksude sukkade või erksavärviliste retuusidega.

Mary, kes tänavu tähistas 80. sünnipäeva, ennast miniseeliku emaks siiski ei pea. Selleks olevat hoopis tüdrukud tänavalt, kelle stiili ta massidesse viis.

Märkida tasub veel seda, et miniseelikul on ka isa – prantsuse disainer André Courr?ges, kes šokeeris prantslasi, kui ühtäkki naiste kintsud päevavalguse kätte tõi. Kui Mary tegi miniseeliku populaarseks inglaste ja ameeriklaste seas, siis tänu André väljapeetumale lähenemisele sai see vastuvõetavaks ka Prantsusmaal ja sealsetes kõrgmoodi loovates moemajades.

Miniseeliku maine on aastatega muutunud

Mitte sugugi kõik ei võtnud miniseelikut vastu juubeldustega – vanem põlvkond vihkas seda südamest. Õli tulle viskas ka asjaolu, et millalgi hakkasid noored seelikut kandma paljaste jalgade või vulgaarselt mõjuvate saabastega. Eriti hulluks läks asi 60ndate lõpul, kui miniseelikuid hakati tootma läbipaistvast materjalist, mis paljastas kõigile kandja aluspesu. See aga muutis pesu esimest korda tähtsaks aksessuaariks.

Kuigi 1970ndate algul miniseelikuhullus taandus, naasis see kümnendi lõpul tänu naisrokkaritele, kelle esinemisriiete hulka seelikujupats kuulus. Tõsi, kui 60ndatel oli sellel küljes pigem kooliplikalik hõng, siis nüüd hakati seelikuid tegema nahast ja rõivatükk sai endale külge nö paha tüdruku maine.

Võib öelda, et miniseelik sai puberteedieast üle 1980ndatel ja varastel 90ndatel, kui tänu telesarjadele, nagu "Seks ja linn" ja "Melrose Place", peeti seda küll seksikaks, kuid kolmekümnendates karjäärinaistele ometi igati sobivaks kontoririietuseks.

Kuidas kanda: ära lase miniseelikul endast vale muljet luua!

Miniseelik on üks vastuolulisemaid riideesemeid ja seetõttu peab tema kandmisega väga ettevaatlik olema, sest vale või lihtsalt narri muljet jätta on väga kerge.

Miniseelikul ja miniseelikul on vahe. Miniseelikuks peetakse nii 5 cm üle põlve ulatuvat seelikut kui ka riideriba, mis vaevalt taguotsa katab, ehk nn mikromini. Kui neist esimene on suhteliselt süütu koolilapseseelik, siis just viimasega peab väga ettevaatlik olema.

Seejuures tasub märkida, et kuigi 1960ndatel kandsid naised neid erksavärviliste retuusidega, siis seda eeskuju järgida ei tohiks. Küll on teretulnud paksud sukad, sest nendega pole välimus nii väljakutsuv.

Tõsiasi on seegi, et mikromini kandja peab enne seeliku selga panemist väga kriitiliselt hindama oma figuuri. Niisugune rõivatükk sobib ikkagi vaid saledate jalgadega. Vältima peaks ka liiga kitsast seelikut. Ma-ju-võtan-alla-mentaliteet selle seelikutüübi juures ei sobi, riie peab istuma ideaalselt.

Kindlasti peaks vältima nahast mikrominisid, mis nagu sokk ümber keha hoiavad. Samuti tuleb välistada kõikvõimalikud lateksitaolised materjalid.

Kirgastele ja kõikvõimalikele litritega kaetud mudelitele võiks eelistada pigem neutraalseid toone. Ja kui kandja pole just teismeline, passib talle paremini siiski seelik, mitte ümber taguotsa venitatud nailoniriba.

Miniseelikut kandes ei tohi unustada, et kui jalad on tähelepanu kekspunkti seatud, on dekoltee ning kõikvõimalikud lühikesed ja paljastavad topid ülearu. Hästi sobib peale pikem jakk või kardigan.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee