Elina Born: kui inimest pole sotsiaalmeedias, siis nagu poleks teda olemaski

Saatest "Eesti otsib superstaari" tuule tiibadesse saanud lauljatar Elina Born (19) tõdeb, et kui inimest pole sotsiaalmeedias, siis poleks teda nagu olemaski. "Facebook on tänapäeval nii aktuaalne ja tean väga väheseid, kellel seda pole," nendib lauljatar, et sinivalge portaal on suurepärane võimalus olla ühenduses ka nende inimestega, kellega iga päev kokku ei puutu.

"Seal näed, mis teiste elus toimub ja uudishimu saab rahuldatud. Samas võib juhtuda, et väheneb suhtlus silmast silma ja inimesed unustavad selle väärtuse ja tunde, mis tekib siis, kui rääkida inimesega, kes on su kõrval, keda sa saad puudutada ja saada osa tema ehedast emotsioonist," näeb Elina hea kõrval ka halba.

Elina on kindel, et tema sõpruskonnas Facebooki-sõltlaseid pole. "Need, kes on minu ümber, seal liiga palju aega ei veeda. Pigem mõõdukalt ja reaalne elu on neile ikka suurema tähtsusega kui virtuaal-maailm." Et sõprade tegemistega kursis olla, käib lauljatar praktiliselt iga päev nii Facebookis kui Instagramis. Peale selle jagab sotsiaalmeedias ka oma tegemisi ja fotosid. "Panen teistele näha sellise pildi, mida ma tahan, et nad näeksid ja mis mulle endale ka meeldib."

Kaob võimalus vestluse ajal silma vaadata

"Harva jagan sotsiaalmeedias vaid pilte. Tavaliselt kirjutan piltide juurde inspireerivaid tekste või tsiteerin oma blogisse kirjutatud lugusid, et pildijagamistel ka mingi sügavam mõte oleks," kinnitab teleeksperimendis "Seotud" osalev Monika Kuzmina, et hetke-emotsiooni ajel ta pilte üles ei pane. Pigem kirjutab ta iga päev mõne elulise mõtte ja jagab seda siis teksti või pildina oma Facebooki-seinal. Pikemad lood kirjutab Monika oma blogisse ja viitab neile Facebookis ja Twitteris.

"Kuna mul puudub nutitelefon ja käin siiani ringi "dinosaurustelefoniga", siis läbimõtlemata emotsioone ma ise ei jaga ja ausalt öeldes ei süvene ka teiste omadesse," ütleb Monika, et jälgib sotsiaalmeediat üsna valikuliselt ehk hoiab virtuaalselt silma peal vaid neil inimestel, kes omavad arukaid arvamusi Eestis või välismaal toimuva kohta.

Samas on temagi virtuaalmaailma pealetungi märganud. Näitena meenutab Monika siinkohal olukorda, kui ta käis lastega pärast trenni Swiss?teli baaris värsket mahla joomas. "Laua ääres istus naistest koosnev seltskond ning selle asemel, et nautida hotellist avanevat imelist vaadet ja üksteise seltskonda, olid kõigil ninad telefonis," tunnistab Monika, et see vaatepilt häiris teda väga. "Mina armastan pärissuhteid reaalsete inimestega ning pean väga lugu võimalusest vesteldes ka inimesele silma vaadata."

Pildid sotsiaalmeediasse kõhus olevast lootest

Facebooki avalikult oma poja ultraheli pildi postitanud Carolyn Roojärv arvab, et sellest pole midagi halba, kui internetis oma alles sündimata võsukese pilte jagada. "Loomulikult tahab igaüks oma rõõmu jagada." Küll on Carolyni sõnul oluline, millist pilti avalikult jagada ja seega pole tema sõnul sobilikud fotod sellises arengujärgus lootest, millest keegi nagunii midagi aru ei saa. "Lisasin pildi, kus on juba täitsa lapse moodi loode," märgib naine.

Internetis luusivate lapseahistajate ees ta hirmu ei tunne, sest keegi neist ta lapsele reaalselt liiga teha ei saaks. "Haigeid inimesi leidub ka tänaval ja seepärast ei saa ju last tuppa peita," ütleb Carolyn.

AS Fertilitase psühholoog Kristel Stamm tõdeb, et postitades avalikult internetti informatsiooni enda või oma pere kohta, pole mingit garantiid, et osaks langev tähelepanu on läbinisti hea. "Virtuaalse mina põhjal ei hinda meid üksnes sõbrad, vaid ka meie lapsed, kolleegid, ülemused ja alluvad. Tasub mõelda, kas hetkel kajastuv pilt on tõesti see, mida ma tahan tervele maailmale näidata."

Psühholoog: elu algab väljaspool Facebooki

"Suhtlusportaalid annavad meile ainulaadse võimaluse ennast uuesti luua – anda endast maailmale just selline pilt, nagu me tahame. Võimaluse elada virtuaalselt ideaalset elu: me oleme ilusad, rikkad ja lõbusad, meil on sadu sõpru, kes meie pilte kommenteerivad ja kiidavad," ütleb AS Fertilitase psühholoog Kristel Stamm . Pidevate Facebooki uuenduste, Twitteris säutsumiste ja Instagrami postitatud piltide põhjuseks võib Stammi sõnul olla see, et inimese reaalne elu on tegelikult üsna sündmustevaene ning seda kompenseeritakse oma virtuaalse elu kiitmisega.

"Pidevalt otsitakse kinnitust sellele, et meie valikud on õiged. Kui vähemalt ühele inimesele meie virtuaalses sõpruskonnas meeldib meie tegevus, oleme tunnustatud ja ei pea tundma ebakindlust, sest keegi kiidab meie valikud heaks," selgitab psühholoog, et virtuaalses maailmas on kergem tähelepanu pälvida kui tegelikus elus. "Kui aga pilte ja infot lisandub vahetpidamata, muutub see kiiresti ühtlaseks taustamüraks, millest on tüütu olulist välja noppida," soovitab psühholoog mõelda, kas kedagi tõesti huvitab see, et sa sõid hommikul putru või sul on igav.

"Kui sotsiaalvõrgustike algne ülesanne oli inimesi üksteisele lähemale tuua ja kergendada omavahelist suhtlemist ka kaugete vahemaade tagant, siis kas nüüd pole tekkinud mitte uus fenomen, mis meid näiliselt küll ühendab, kuid reaalsuses teineteisest hoopis kaugemale viib?" viskab psühholoog õhku tõsise küsimuse.