Tõnis ErilaidFoto: Kalev Lilleorg
Blogid
3. veebruar 2014, 07:00

Kuidas laulupidu endale alalise platsi sai

"Laulupeo platsi küsimus veel lahtine," kurtis Päevaleht 3. veebruaril 1928. aastal, kui üheksas üldlaulupidu oli ukse ees.

"Hundikuristiku lähedal on puudega ümbritsetud lagendik, mis ruumi poolest suure rahvahulga ära mahutaks.

Selle maa-ala kohta on praegu kohtus küsimus lahendamisel, kes selle õige omanik on. Edasi on ilmunud sellele platsile veel teine kandidaat – Eesti vabaõhu muuseum, kes tahaks heameelega selle maa-ala enda valitsemisele."

Veel 10. mail oli laulupeoga kõik lahtine, arvati juba, et see tuleb hoopis ära jätta või edasi lükata. 12. mail võis Päevaleht aga rõõmustada: "Laulupidu ei jää pidamata. Peetakse määratud ajal (s.o. 30. juunil ja 1. juulil) Kadrioru rannal põllumeeste seltsi maa-alal."

See oli kõle soine heinamaa toona. Keskel veel lombid. Rahvast tuli aga kohale, ja käsitsi kaevati kraave, et maa torutada. Heinamaal olnud kivivare ette asuti samal ajal laululava püsti panema (vare, endine küün, lammutati). Vaba Maa kirjutas: "Laululava moodustab 500-ruutsüllase astemete pinnaga poolkaare. Astmed toetuvad kivipostidele. Lavale mahub korraga 15 000 lauljat."

Kiiruga rajati endisele heinamaale ka pingiread 45 000 kuulaja tarvis. Kõigega tuldi Lauljate Liidu eestvedamisel toime kõigest kuue nädalaga, ning lauljaid, mängijaid ja pidulisi tervitati täpselt ettenähtud ajal.