1989. aasta jõulude ajal sai Enno Selirand usaldustelefonile kõne: vanem mees kurtis, et tal pole ei kuuske ega verivorsti ning üldse on kõik ta hüljanud. Selirand otsustas rikkuda kirjutamata reeglit – usaldustelefoni töötaja ei kohtu murekõnelejaga – ning läkitas oma poja üksikule inimesele natukenegi lohutust pakkuma.
Seliranna poeg varustas end väikese kuuse ja verivorstidega ja läks nimetatud aadressile. Kui tammepuidust nägus välisuks koputamise peale avati, tabas teda üllatus. Toas kõrgus neljameetrine jõulupuu, lauda kaunistas kena portselanserviis, köögist levisid magusad lõhnad. Uhkelt riides peretütar juhatas külalise tagatuppa, kus istus õnnetu vanaisa, kes oli usaldustelefonile helistanud.
"Vanaisa elas tegelikult imeilusas korteris, aga tundis, et ta on üksildane," kirjeldab inimvaimu paradokse Enno Selirand, Eesti esimese usaldustelefoni MTÜ Hingeabi Assotsiatsioon Usaldus looja.
Tuska teeb teiste hoolimatus
"Jõuluaeg on üks suurimaid murede ja stresside tekkimise perioode. Paljud helistavad meile ja räägivad: kõikidel on jõulud, inimesed on ümber laua kogunenud, aga mul ei ole kedagi ega midagi," kinnitab hingearst Enno Selirand, et aasta pimedaimal ajal on usaldusliini numbri valijaid 30–50% rohkem kui muidu.
Pühalik meeleolu, samas vähene valgus, ostusurve ja üksildaste inimeste endassesüüvimine moodustavad ohtliku kombinatsiooni.
Kommentaarid (0)