Johan Laidoner. Ta oli tulnud Moskvast, kus Nõukogude Liidu juhid avaldasid soovi, et meie kõvendaksime jõudumööda oma riigikaitset.
Ajalehed pealkirjastasid Laidoneri kõne teksti "Kõne raadios, mis lükkab ümber kõik rahvusvahelised ja kohalikud kõmujutud". Ehk nagu Laidoner ütles: "Kõik kuulujutud igasugustest nõudmistest meie vastu väljaspool vastastikuse abistamise lepingu piire on alusetud, lihtsalt välja mõeldud – ja ma pean ütlema rohkem –,
otseselt valed."
Rahva rahustamiseks mõeldud kõnes kinnitas Laidoner, et Moskvast ei tulnud nõudmist asuda Soome vastu sõtta, nagu välismaa raadio oli pärast Laidoneri ja Stalini tunniajalist teist vestlust väitnud.
Kuid rahvast rahustades ei osanud Laidoner ette näha, et napi kuue kuu pärast näeb ta Narva alistuma sõites võõrvägede kolonne Eestimaad trampimas ja ta ise sureb Venemaa vanglas.
President Päts lahkus Eestist erivagunis ja Leninigradis korraldas kohalik parteiaktiiv talle vastuvõtubanketi..
Pätsi ei arreteeritud ega pandud vangilaagrisse. Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel.
Aastal 1953 saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri:
"Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri seltsimees Konstantin Pätsi pidamisele Eestis."
Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest seltsimees Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud.
Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.
Kui poleks puhkenud sõda, oleks K. Pätsi autasustatud Lenini ordeniga. V. Molotovi poolt olid vajalikud ettevalmistused juba tehtud.
President Päts ja Stalin olid samaaegselt aastal 1910 Peterburi Krestõ vanglas. Stalin oli vahistatud kui Peterburi bolševike ajalehe “Pravda” toimetaja.
Päts oli ajalehe “Teataja” vastutava toimetajana avaldanud 1905. aastal sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutseid, mille eest ta algselt koguni surma mõisteti ja oli sunnitud põgenema välismaale nagu paljud bolševike liidridki.